See stressivaba dekaad vist ikka ei olnudki nii stressivaba... Lendasime siis reedel Tallinnast laiali Stockholmi ja Prüsselisse. Olin mina vaevalt lennukist maha saanud, kui helistas Lasse teatega, et on kodu asemel hoopis haiglas. Ta märganud varsti pärast koju jõudmist, et nägemine on hägune ja kohati pole sedagi. Pärast kõnet 112-le võttis tasko ja lasi end St Göransi haigemajja viia. Õnneks, sest seal selgus, et toimunud on insult - verejooks aju tagaosas, kus nüüd on umbes 2x3cm suurune verevalum.
Tänaseks on nägemine jälle parem ja ka muid vaevusi ei paista (ta ise arvas küll esimesel paaril päeval, et sõnu on raskem üles leida), aga igaks juhuks hoitakse Lasset siiski veel paar päeva haiglas kontrolli all. Vererõhk oli pärast insulti ikka päris hull, kohati üle 200. Täna juba 120-130 kandis, aga vahepeal hüppab veel 160 juurde.
Täna lendasin Stockholmi lootuses, et Lasse lubatakse koju. Puhkusepäevi küll enam pole, aga lahke tööandja annab abikaasa raske haiguse puhul eripuhkust. Eks siis paistab, kuidas edasiste plaanidega saab. Kolm kuud ei lubata tal autot juhtida ja ka reisimine ei pruugi vist väga hea mõte olla.
Teine ehmatus tabas mind eile hommikul tööl. Lähimas WCs oli täpselt sama pilt mis eelmisel õhtul, kui end lahkuma asutasin: kahest uksest üks lukus ja kraanikausi kõrval TicTaci karp... Mul pidi süda seisma jääma. Kolleeg, kellele murelikult morbiidsest kahtlusest rääkisin, teatas siiski, et kõik korras ja see uks on juba vähemalt nädala lukus olnud, sest veega oli mingi jama tekkinud (ja asjade remontimine võtab siin oma aja ja siis teist niipalju veel).
Tänaseks on nägemine jälle parem ja ka muid vaevusi ei paista (ta ise arvas küll esimesel paaril päeval, et sõnu on raskem üles leida), aga igaks juhuks hoitakse Lasset siiski veel paar päeva haiglas kontrolli all. Vererõhk oli pärast insulti ikka päris hull, kohati üle 200. Täna juba 120-130 kandis, aga vahepeal hüppab veel 160 juurde.
Täna lendasin Stockholmi lootuses, et Lasse lubatakse koju. Puhkusepäevi küll enam pole, aga lahke tööandja annab abikaasa raske haiguse puhul eripuhkust. Eks siis paistab, kuidas edasiste plaanidega saab. Kolm kuud ei lubata tal autot juhtida ja ka reisimine ei pruugi vist väga hea mõte olla.
Teine ehmatus tabas mind eile hommikul tööl. Lähimas WCs oli täpselt sama pilt mis eelmisel õhtul, kui end lahkuma asutasin: kahest uksest üks lukus ja kraanikausi kõrval TicTaci karp... Mul pidi süda seisma jääma. Kolleeg, kellele murelikult morbiidsest kahtlusest rääkisin, teatas siiski, et kõik korras ja see uks on juba vähemalt nädala lukus olnud, sest veega oli mingi jama tekkinud (ja asjade remontimine võtab siin oma aja ja siis teist niipalju veel).