Kõhumigreen?

 
Lõpuks tuli talv. Äge oli vaadata, kuidas akna all järve peal hakkas jää oma elu elama. Tekkis ja kadus, oli ühel päeval lumemustrist musta-valgekirju, teisel klantssile ja kolmandal tükiline (ja need tükid laulsid!). Kahjuks pidin enne korraliku uisujää tekkimist tagasi tööle sõitma, aga ehk on veebruari teises pooles ka veel talve.
Uisutamise asemel käisime hoopis ujumas. Kronobergsbadet on remondist väljas, aga see remont on piirdunud ainult basseiniga (milles ju probleem oligi). Duširuumis oleks ju ka mõned lagunenud plastitükid välja võinud vahetada, oleks ilusam saanud.
Prüssel tervitas õitsva magnooliaga. No ei ole ju normaalne jaanuari keskel?! Ja Stokkelis oli üks sinine iiris õie lahti ajanud ja mitu veel tulemas. Ja Ambiorixi pargi servas on paar õitsvat nartsissipeenart.
Ambiorixi teemal... Lennujaamast sõitsin koju taksoga, sest kohver ja seljakott ja vihm. Taksojuht jutukas tüüp Kambodžast, tegi kodulinnale reklaami (nime ei mäleta, aga see väga vinge templiga). Lõpuks küsis täiesti lambist, kas ma ka tean, kes oli see Clovis, kelle tänaval ma elan. Kuningas, teadsin, ja pakkusin, et eburoonide oma. Vale vastus - nende oma oli Ambiorix. Clovis oli hoopis frankide. Selline kultuuritihe taksoreis.
Esimesed 3 tööpäeva olin kodus siruli. Pühapäeva õhtul hakkas kõht imelikuks kiskuma ja esmaspäevaks oli asi käes. 36 tundi päris- ja poolunes, siis hakkas tasapisi eluvaim sisse tulema. Tööl arvas Andrea, et äkki käib mul kallal kõhumigreen. Guugeldasin ja jäin peaaegu uskuma (ainus, mis pildilt puudub, on kõhuvalu). Kummalisi asju ikka mõeldakse välja.
Tööga õnneks ei tapeta, on aega ka suhelda ja raporteid (3 tk) kirjutada. Aasta alguses toimub ju see arenguvestluste voor, mida siin valehäbita (ülemustele) raporteerimiseks nimetatakse. Eile oli siis minul vestlus (siinse kombe järgi intervjuu) ülemusega; kõrghetk oli see, kui ta küsis, millal ma pensionile plaanin jääda. Sel hetkel oleksin ma küll tahtnud oma nägu näha. Kusjuures paar päeva varem sain meili, et tööandja korraldab pensioniteemalisi infotunde, kuhu on eriliselt oodatud need, kellel pensionini jäänud 6 kuud või vähem. Huvitav!

Head uut 2016!

Aasta viimased päevad said igaüks isemoodi. Enamasti oli ilus selge ja tuulevaikne, siis käisime kõndimas ja poes jõulusinki ja muud hankimas (autoga, mina roolis!) ja kesklinnas kalapoes aastavahetuseks homaari ostmas (tund ja 10 minutit tõhusat kõndi sinna, bussiga tagasi).

 
 
Siis vahepeal oli üks kehvapoolse ilmaga päev, selle kasutasime ära remondist tulnud Kronobergi basseini järeleproovimiseks. Oli ujutav küll (prooviks 300m) ja saun endiselt mõnus leebe.
Aasta viimasel päeval tuli jälle päike välja ja kuna autoaku tahtis laadimist, tegime väljasõidu Sigtunasse - mina roolis. Seekord suutsin istme nii hästi ära reguleerida, et selga ära ei nikastanud.

 Tant Bruni juures tegime ainult pildipeatuse, sisse ei astunud.

Peatänavat pidi patseerides avastasin äkki ühe seni nägemata punase torni. Lähemalt uurima siiski ei läinud.

Muuseumi juures platsi peal aga on vanale telefoniputkale antud uus ja huvitav elu. Sel ajal, kui mina pilti tegin, astus ligi veel kaks turisti, kes ka uuendust jäädvustada tahtsid.

Linnas tagasi, käisime veel ka pesulast läbi ja pesime auto vana aasta saastast puhtaks. Meile lähimas pesulas on selline kummaline süsteem, et väljasõit toimub mitte otse, vaid vasakule, 90kraadise (peaaegu) paigalpöörde abil. Väga kummaline!