Ehmatus ehmatuse otsa

See stressivaba dekaad vist ikka ei olnudki nii stressivaba... Lendasime siis reedel Tallinnast laiali Stockholmi ja Prüsselisse. Olin mina vaevalt lennukist maha saanud, kui helistas Lasse teatega, et on kodu asemel hoopis haiglas. Ta märganud varsti pärast koju jõudmist, et nägemine on hägune ja kohati pole sedagi. Pärast kõnet 112-le võttis tasko ja lasi end St Göransi haigemajja viia. Õnneks, sest seal selgus, et toimunud on insult - verejooks aju tagaosas, kus nüüd on umbes 2x3cm suurune verevalum.
Tänaseks on nägemine jälle parem ja ka muid vaevusi ei paista (ta ise arvas küll esimesel paaril päeval, et sõnu on raskem üles leida), aga igaks juhuks hoitakse Lasset siiski veel paar päeva haiglas kontrolli all. Vererõhk oli pärast insulti ikka päris hull, kohati üle 200. Täna juba 120-130 kandis, aga vahepeal hüppab veel 160 juurde.
Täna lendasin Stockholmi lootuses, et Lasse lubatakse koju. Puhkusepäevi küll enam pole, aga lahke tööandja annab abikaasa raske haiguse puhul eripuhkust. Eks siis paistab, kuidas edasiste plaanidega saab. Kolm kuud ei lubata tal autot juhtida ja ka reisimine ei pruugi vist väga hea mõte olla.

Teine ehmatus tabas mind eile hommikul tööl. Lähimas WCs oli täpselt sama pilt mis eelmisel õhtul, kui end lahkuma asutasin: kahest uksest üks lukus ja kraanikausi kõrval TicTaci karp... Mul pidi süda seisma jääma. Kolleeg, kellele murelikult morbiidsest kahtlusest rääkisin, teatas siiski, et kõik korras ja see uks on juba vähemalt nädala lukus olnud, sest veega oli mingi jama tekkinud (ja asjade remontimine võtab siin oma aja ja siis teist niipalju veel).

Tihe dekaad kodumaal

Kohe imestama paneb, mida kõike jõuab hea planeerimise puhul ära teha 10 päevaga, ilma et suurest sebimisest stress tekiks.
2 kontrollkäiku Tivolisse majaehitusele. 10 päevaga ikka märgatav edasiminek, isegi sein hakkab kerkima,


2 massaaži (kõik mulle) - on ikka õnnistus küll, kui on selline ihumassöör,
2 pediküüri (kummalegi 1).
1 juuksuriskäik Raasikul (mulle) - väga tore tee: kõigepealt suur, lai ja kiire maantee ja siis väike, käänuline ja ilusate vaadetega kohalik teekene. Piparmündipunt ja õunakook veel kauba peale.

1 külaskäik tädi juurde Audrusse ja Pärnu pontšikubaari ja mereranda, sh rannaniidu laudteele ja loodusvaatlustorni. Teel Audrusse nägime maanteel džiibikastis sõitvat lehma! Natuke maad edasi seisis vilkuv politseiauto teel ja turvas seisma jäänud palgiveoautot - ma oleksin tahtnud näha nende politseinike nägusid, kui see lehmaga auto neist mööda sõitis. Tädi pakkus imelist magushaput kapsast ja pannkooke! Ja rääkis, et mu vanaisa olnud enne sõda palgiparvetaja ja linatöötleja.


1 sünnipäeva-külaskäik ema juurde Viljandisse, Õhtusöök Fellinis ja tiir suvilasse aiasaaduste järele, lisaks pool ekskursiooni Viljandi lennukitehasesse, kus 1930. aastatel ehitatud 2 mootor- ja 2 purilennukit (pärastpoole hoopis busse ja pärast sõda remonditud veoautosid ja tehtud ekskavaatorijuppe). Tehase juurde sõitsin kogemata sadakond meetrit vastuvoolu, sest mul pold aimugi, et see väike tänav Valuoja kooli ees on tehtud ühesuunaliseks magistraalteeks, ega võtnud telliskivi-märki päris tõsiselt. Ema lisas tädi räägitule, et vanaisa ajas palgid jõge pidi Waldhofi tehase juurde Pärnu linna ja Raeküla piiril. Aga emaga on kohe mure - nüüd teevad valu juba mõlemad põlved, ishiasenärvist algav valu jalgades veel lisaks. Õnneks on Rahetsemal mitu lahket ja tähelepanelikku naabrit, kes teda linna sõidutavad, kui märkavad, et ta end bussile asutab. Tädi saatis meiega õeraasule kingituseks ühe keskmiselt suure kõrvitsa.

2 käiku Muhu pagarite juurde Telliskivis.
1 külaskäik Meriväljale uut grillimajakest uudistama ja mere äärde patseerima.

1 lõunasöök / tagantjärele-sünnipäev KiviPaberKäärid kohas Telliskivis, Foody Alleni kõrval. On ikka fantaasiat inimestel!

2 õhtusööki - üks Kukekeses kahekesi ja teine Moonis koos lapsukesega.

1 garaažikoht talveks (see tekkis iseenesest, eelmisetalvine üürija lihtsalt pakkus ka selleks talveks)
1 kohtumine Tivoli köögi ja muu sisustuse teemal.
1 kinnisvara hindamine (vaatamata esialgu rabedana tundunud kontaktile tegi hindaja oma töö väga kiiresti, põhjalikult ja professionaalselt ja mis peamine - tema hinnang langes üsna täpselt kokku minu omaga).
1 uus marsruut kesklinna (Kalaranna tänavat pidi, ehk siis kõigepealt suund hoopis Kopli poole, aga see-eest ei mingit Niine tn ristmikku ega auringi ümber Skoone bastioni). Auto juubel ka!

1 uus marsruut lennujaama (taksojuht õpetas: Telliskivi-Tehnika-Filtri ja juba ongi see uus viadukt Järvevana teel ja Ülemiste keskus... laps muidugi teatas, et see ju ammu teada tee).

Murakareis

Sel aastal saime seenereisi asemel murakareisi. Sama koht, samad mäed ja metsad, aga 5 päevaga kohtasime vaid 10 seent. Kivipuravikud praadisime hommikupudru kõrvale, muudega ei hakand mängimagi. Ülekasvanud puravikke nägime, aga need olid jala peal ära kuivanud. Pole ka ime - kuiv ja 20 kraadi kandis.Nii et tavapäraste mütsi, kinnaste, fliisi ja vihmajope asemel läks seekord vaja vaid üleskeeratud varrukatega särki, millel t-särk toeks all. Isegi püksisääred sai üles keerata.

Aga murakaid kogunes üle 4 liitri! Üks koht oli varasemast teada: Storulvå matkakeskusest Sylarite poole ja enne jõge paremale mäkke - seal on orgudes pisikesi murakarabasid. Hoopis uus maa oli Handöli jõe ja Storulvå tee vaheline ala, kuhu Enaforsholmi peremees Bosse soovitas vaadata.
Kõigepealt lähenesime sellele Handöli küla poolt. Elektrijaama paisu juures läksime rippsilda pidi üle jõe, siis järsust kaldamäest üles ja mööda kõrget jõekallast koseni. Sealt paistiski juba tee kätte ära ja selle järgi oli hea orienteeruda. Murakad olid enamjaolt küll veel kõvad, kuid siiski juba piisavalt prisked, et järelvalmida. Külas tagasi, vaatasime sisse ka kohvik-poodi ja ostsime ühe voolukivist ketta. Selle peal on hea sööke-jooke soojas või külmas hoida.

Teisel päeval lähenesime alale tee poolt ja seal olid marjad hoopiski küpsed või koguni üleküpsed. Isu sai täis süüa, sest päris mudrut ei tahtnud ju kaasa korjata, aga maha vedelema ka ei saand jätta.

Elasime seekord prooviks uues majas nimega Lillåstuga. Meie jaoks uues, sest majake ise on ehitatud millalgi 1970ndatel ja on seetõttu seestpoolt väga plastine (isegi magamistubade lagedeks on pingutatud plast), kuigi väljast kena puidust ja punane. Otse jõe kaldal, terrass jõe poole ja sääse/kihulaseparv ümber. Elutuba, 2 magamistuba, köök ja dušš/wc. Kööki tahtsime kahel põhjusel. Peamajas serveeritakse hommikusööki kella 9ni, sest normaalsed mägimatkajad teevad pikki päevaretki ja tahavad vara startida. Meie aga otsustasime, et kui on puhkus, siis olgugi puhkus, ja anything before 9 o'clock is midnight, nagu Taat teadis. 4 korda odavam tuli poest toodud ja ise tehtud hommiku-ja lõunasöök ka kui peamajas. Lisaks arvasime, et kööki vaja seente kupatamiseks ja külmikus hoidmiseks. Murakatele kulus ta ikka marjaks ära.

Õhtuti lasime end poputada Bossel ja Ingalillel. Eriti äge oli see, et 2 õhtul oli meil erarestoran. Nad olid plaaninud jätta maja paariks päevaks turistivabaks, et lehmad karjamaale tuua ja muid toimetusi teha, aga broneerimissüsteem ei saanud sest plaanist õigel ajal teada ja nii me sseal siis olimegi. Ühel õhtul tuli Bosse ja istus ka meie juurde juttu ajama. Ingalilll aga võttis ja keetis meile oma aia kartuleid (selle suve parimaid), sest ta unustand poest osta. Nad on ikka nii toredad inimesed.

Lehmadega said nad igatahes vatti. Need tahtsid muudkui koju tagasi minna ja mitu korda läksidki, elektrikarjusest hoolimata - läbi metsa ja mööda teed ja... Bosse kartis kõige rohkem seda, et nad raudteele kolama lähevad. Koplist välja pääsesid nad tänu madalale veetasemele jões. Kopliaed (see jupp vist ikka ilma elektrita) ulatub jõkke, aga et vesi madal, said nad kõndida ümber aia otsa ja läind nad olidki. Paigale jäid alles selles koplis, millel jõepiiri pole.
Meie maja juures koplis oli ka umbes 11 lammast, aga need ei tahtnud kuhugi ära minna. Kolasid niisama mööda koplit ja niitsid heina ja kasvatasid kasukat ja lihast, et Bossel oleks, mida järgmisel hooajal supiks ja praeks pakkuda.
Üks koduloom oli meil ka.  Esimesel õhtul tegi Lasse paanikat, et tema teki sees sibab hiir. Kontrollisin - ei leidnud. Nii kui tuli kustund, kostis jälle imelik sahin. Tõin siis teisest magamistoast hiirevaba teki - ikka sama sahin, aga seekord läks see seina sees laeni ja siis lae kohal välisseinani, siis saabus vaikus. Hommikul kordus sama vastupidises suunas: esmalt sahin üle lae, siis seina sees umbes voodi kõrgusele. Vist mitte päris-, vaid nahkhiir.

70 aastat suurest põgenemisest

Rootsis jälle tormab... Kristlike demokraatide noorteühendus avaldas Dagens Nyheteris seisukoha, et integratsiooni toimimiseks ei piisa enam positiivsest suhtumisest ning Rootsil tuleb leida tasakaal asüülitaotlejate ja riigi vastuvõtu(või -panu?)võime vahel... Partei sekretär reageeris kiiresti, avaldades Svenska Dagbladetis õienduse, et tegemist ei ole kohe kindlasti partei seisukohaga, sest "neil on moraalne kohustus võtta vastu põgenevad inimesed".

KDU i DN 29.9.2014:
För att integrationen ska fungera räcker inte positiva attityder. Vi måste ha balans mellan antalet asylsökande och vår mottagningskapacitet. Vi måste nu seriöst börja diskutera var gränsen går för hur många vi kan ta emot och utifrån det pressa andra EU-länder, skriver KDU-ordföranden Sara Skyttedal.
Efter tre år i landet har enbart 18,7 procent av flyktingar i arbetsför ålder ett arbete, och efter 15 år i landet saknar fortfarande 40 procent av de i arbetsför ålder förvärvsarbete.


Samma dag i SvD:
Kristdemokraterna tar avstånd från KDU:s debattartikel i DN där ungdomsförbundet vill begränsa flyktingmottagandet. Partiet fick reda på att utspelet skulle komma först efter att texten var inskickad. "Det här är inte partiets hållning", säger partisekreterare Acko Ankarberg. Vi har en moralisk skyldighet att ta emot människor på flykt.

Kiire guugeldus väidab, et 44. aastal läks Rootsi u 27000 Eesti sõjapõgenikku. Pärast baltlaste (suuremalt jaolt lätlased) väljaandmist N. Liidule jätkas mingi osa neist teekonda turvalisemasse kaugusesse. Kui kaua võttis eestlastel aega töö leidmine? Või kui palju neile selleks aega anti? Põgenikelaagrites nad ju teab mis palju kuid ei veetnud ja pärast seda tuli enda ja oma pere ülalpidamiseks leida töö ja sissetulek. Väidetavalt oli 50. aastate keskpaigaks enamiku elujärg Rootsi keskklassiga ühel pulgal.

Ja alates 2006. aastast saabub Rootsi igal aastal ligi 100000 inimest, kellest mingi osa on ka tänapäeval sõjapõgenikud. DN artikli väitel töötab neist 3 aasta möödudes ligi 19% ja 15 aasta möödudes 60%...

Maipüha Kölnis

Mais teadagi heal aastal mitu pikka nädalavahetust (meil siin ju ka 9. mai vabaks antud, et Euroopa ühtsust ikka tugevalt tähistada saaks) ja seda vabadust tuleb reisimiseks kasutada. Mina pakkusin välja Aacheni, Strasbourgi ja Maastrichti, aga Lasse oli karm: kuni Kölnis käimata ja katedraal nägemata, ei näe ka Karl Suure jalajälgi, Gutenbergi linna ega Maastrichti kriteeriume.

Enne aga käisime Eesti esinduses, kus rahvale näidati Eesti ELiga ühinemise lepingut. On ikka matsakas! Süüa-juua ja lõõtsalugusid pakuti ka, sest ühinemisest möödus 10 aastat ja arvati, et see on hea põhjus pidu panna. Peol tegi Lasse lähemat tutvust Põltsamaa sinepiga. Grill-liha juures oli kausike sildiga 'sinepikaste' ja vaatamata mu hoiatusele (sest vilunud silm ütleb ju värvi järgi ära, kui kange üks värk on) võttis ta kohe paar lusikatäit taldrikule ja sellest lahkelt esimesele lihatükile, ja jäi siis üllatunult õhku ahmima. Liha oli tegelikult väga hea!

Kölni sõitsime rongiga ja kohapeal selgus, et katedraali nägemiseks oleks piisanud ka veerandtunnisest vahepeatusest teel mõnda väiksemasse ja mõnusamasse linna, sest katedraal ja rongijaam seisavad täiesti kõrvuti. Või noh, kui seestpoolt ka tahta uurida, siis tunnisest. Meil aga oli hotell kinni pandud ja puha...
Panime siis kohvrid sinna maha ja kõmpisime tagasi katedraali suunas. Tee peal nägime ühte ägedat vanakraamipoodi, ühte pikka kringliletti, Šveigi võõrastemaja ja überpikka järjekorda ühe poe ukse taga. Miskit uut hilbupoodi avati ja järjekorra jaoks oli ülejäänud tänavast metallpiirdega eraldatud kvartalipikkune ja paari meetri laiune koridor.

Vanalinnast on järel need majad... või siis on need vanade eeskujul uuesti üles ehitatud ja kenaks värvitud, sest peale sõda oli sealkandis vist ainsana püsti seesama kuulus katedraal.

Naljakaid-armsaid skulptuure nägime ka, ja remondis klaasikonteinerit.

Sööma sattusime muudkui ühte ja samasse kohta jalakäijate tänaval. Õigemini läksime sinna teisel päeval tagasi sellepärast, et esimesel korral ei pand tähele, et neil menüüs ka röstlid olid. Tähele panime alles siis, kui need kõrvallauda toodi.

Kellapoes käisin ka, täpsemalt käokellapoes.

Aga see kaunis asi on Kölni ooperimaja. Loodetavasti on tal sisemise iluga paremini läinud kui välisega. Rongijaam on igatahes soliidsem.

Aga see katedraal oli jah võimas. Ja ikka täielik ime, et ta suures sõjas peaaegu puutumata jäi, kui kogu ümbrus varemeteks muudeti.

Kured tulnud, munad kirjud

Aprilli jäid ka lihavõtted ja natuke Eestit  ja Rootsit.
Eestis sai Ford suvepapud alla (see HAI-auto seisis töökoja ees ja selgus, et on bossi oma ja sealsed poisid teevad seda korda) ja tegi koos meiega tiiru Pärnus, Toris ja Viljandis, vahepeatusega Põhjakas. Mmm, see kala ja see kõrvitsaorsoto ja oohhh see pasha!

Üle mitme aasta sain sibulakoortega mässata.

Ja lapsel lasin end linna mööda sõidutada. Ikka väga mugav, kui selline iseparkiv auto on ;)

Tallinna lennujaam üllatas taas, seekord visiitkaardivahetuse portaliga. Ei tea kui palju veini neil nende ideede genereerimise peale kulub?

Rootsis kasutasime ära Östanviki nõgesekasvanduse ajutist peremehetust ja käisime seda rüüstamas. Enne nõgeseid aga leidsime sookurepõllu!

 
Nõgeseid tõime linna kohe paar kilekotitäit ja suppi peaks nüüd jätkuma kohe terveks talveks. Tsukiinit panin ka sisse, et tummisem saaks.


Poes inspekteerisin seemne- ja jahuriiuleid... no on ikka valik pursuidel! Tee seemneleiba millisest jahust just tahad.
Mina tegin tatra omast, sellest saab väga hea kraami!

 Kui Rootsis õitsevad ülased, siis Prüsselis kastanid ja sinised rippoad.

 

Töömaja ukse ees aga pargib järjekindlalt auto, mis sobib hästi reklaamiks või loosungiks. Näiteks: "Hommema hakkan jooksmas käima!" (Ega ikka ei hakka küll!)

Sinine mets

Oled mitu aastat Prüsselis ära eland ja justkui tead ja tunned juba kõike, ja siis selgub, et siinasmas linna kõrval Waterloost (kus ka veel käimata) on võlumets, mis aprillis-mais paariks-kolmeks nädalaks siniseks värvub. Läksime siis asja vaatama. Parklaid oli metsa ümber kujundatud kohe mitu ja suurt, et kõik lillevaatlejad ära mahuksid. Sellise tähtsusega turismiobjekt siis.
Ümbruskonna kaart fotoka sisse pildistatud, suundusime sinist metsaalust otsima.
Algus oli selline:

Lähemalt paistab lill pigem lillakas ja on metsik hüatsint. Võiks ju arvata, et see mets haiseb siis hullemini kui Londoni pargid hüatsintide tippajal, aga ei mitte - päris õrn ja peen on nende metslaste lõhn. Ehk saaks siis ka potihüatsintidelt selle haisu kuidagi küljest ära harjutada?

 Edasi läks üha sinisemaks ja sinisemaks.

Sinise vahepeal oli siiski veidi ka rohelisi laike ja need olid täis karulauku. Teadsin seda otsida, sest nägin parkla juures seltskonda kilekottidega, mis midagi rohelist täis topitud. Oli nooremaid lauke ja väheke vanemaid, millel õied juba küljes. Kaasa korjasin peotäie neid nooremaid.

 
Nii me siis matkasime selles sinas, mis tasapisi juba tüütuks kippus minema.

 
 Õnneks oli veidi ka muud värvi õisi: ülaseid ja jänesekapsaid näiteks.

 
Oli päris- ja mänguseeni... Nende viimaste otstarbest ei saanudki aru, sest suuruse poolest sobisid istumiseks, aga mõni oli selleks liiga teravatipuline.

 
 
 
 Metsamajandust said metsa viidud lapsed ka õppida - selle kännu vanuseks loeti kõva 67 aastat :)

Koos lehtedega näeb see metshüatsint siis niisugune välja:

 Ja kuna meie pidime seda sinisinit kohe 2-3 tundi taluma, siis siin teile veel mõned sinipildid

 
  

Lõpetuseks ja silmade rahustamiseks üks ilus väike roheline metsajärv ka. See oli väga teretulnud vaheldus.

Rägitakse, et kusagil on ka kollane mets, nartsissidest.