Eelmisest postitusest on palju mett verre voolanud ja asju juhtunud.
Laps sai täisealiseks ja kingituseks kella. Hammas sai prooviplommi asemele päris- ja hambaarsti maja ees trehvasin kokku Kertu ja Loorega. Juuksed said lühikeseks ja hallikirjuks ja sinna juurde ostsin Bastionist pruuni villase mantli, mis lapse arvates on ilmetu ja pikk...
Ülestõusmise pühade ajaks lendasime Spaaremaale Grand Rosesse. Täitsa meeldis, eriti see, et protseduuritoad on ringiratast ümber veekeskuse, mitte pikas ja külmas koridoris. Soojad saunalinad meeldisid ka. Aga see ei meeldinud, et Haamrite maja oli lukus, kuigi oleks pidanud lahti olema. Ja see ka mitte, et Lasse haigeks jäi. Põskkoopa põletik, selgus pärast pühi, kui arstid jälle jutule võtsid.
Veel tegelesin suguvõsa-uurimisega. Selgus, et ma ei tea suurt midagi.
Prüsselis olid äraoldud nädalaga hakanud õitsema magnooliad, võililled, meelespead, forsüütiad, ebaküdooniad ja muidu puud-põõsad.
Eile Stockholmis tegime seda, mida tuhanded rootslased laupäeval - käisime IKEAS :) Ulriksdali aiapoes ka, pelargoone ostmas. Nüüd õitsevad Stockholmis rõdul ja Prüsselis terrasil. Ja sõime küüslaugu-mee saiu, sest nüüd on minul kurk valus ja nohu ninas.
Poola jäi ladvikust ilma, kui valitsuse lennuk tihedas udus 4. (sic!) maandumiskatsel enne rada puusse pani. Kuidas nii võib?!
Kiropraktiku juures käisin veel korra. Siis ta enam pikka juttu ei teinud, ainult väänas. Väga efekt(iiv)ne töökorraldus oli. Kabinetil on 2 riietusruumi, kus patsiendid end enne ja pärast arstimist riietavad: kuni arst ühte väänab, paneb järgmine end valmis ja kuni arst teda väänab, paneb esimene riided jälle selga, lahkub ja patsient nr 3 võtab üleliigsed riided seljast. Tänu sellisele süsteemile ei kulu ühe patsiendi peale üle 5 minuti.
No comments:
Post a Comment