Neljapäeva õhtul oli kahekõne-saates külaliseks Palle, Õnneks oli saade ette salvestatud ja subtiitritega, mitte selle sünkroontõlkijaga. Palle on nii kindel, mõistlik ja mõnus, et tahaks kolleegiks või sõbraks või vähemalt pikemalt juttu rääkida. Eelmise täielik vastand - miks nad küll teda õigel ajal üles ei leidnud ja siia ei meelitanud...
Reedel transformeerisin naadipeenra tagasi lillepeenraks, boonuseks piibelehelõhn ninas ja lillekimp vaasis. Murtudsüdamele tegin ka veidi ruumi ja karusmarjapõõsast võtsin naadid ja võikud välja. Kaks korda käis äike üle ja pakkus hingetõmbepausi.
Õhtul, kui olin kõnnitiiruga kalaturu juurde jõudnud, tuli kolmas ja eriti kõva sahmakas. Natuke aega passisin puu all, siis jooksin peaaegu ühe jutiga Põhja pst trammipeatusesse vihmavarju. Peatuses pingi peal magas alkoholi järgi haisev tundmatu mees, läbisobratud kott ja kimp võtmeid pingi kõrval maas, püksitaskud pahupidi tõmmatud. Piidlesin teist murelikult, kuni täheldasin, et hingab. Siis tuli üks kalamees ja üritas taga heli ja raputuse abil kontakti saada - tulutult. Kalamees korjas siis ta varanduse talle kõhu peale kokku ja meist jäi ta sinna magama. Trammi pealt koju sain juba pea vihmata. Ja siis tuli vikerkaar.
Laupäeval oli aiast puhkus, käisin hoopis Haapsalus, Väga ootamatult tore oli! Sain tädi Maara suvitama ja siis veel ka Müüriäärde koogile-kohvile viia; Uuemõisast noppisime veel peale mu lapse, kes oli edukalt ära kaitsnud oma praktikaaruande.
Täiesti ootamatult ilmusid kohvitama ka Marx ja Taimi ja väga lõbus sai. Siis ostsin Rootsituru äärest poest endale ammusoovitud haapsalu salli. Selle pean küll tagasi viima ja uue saama, sest sall karbis on 20 cm kitsam kui kiri karbil lubas... Ja siis käisime lapsega lastakaitsepäeva puhul Iloni imedemaal ja ilusa ilma puhul rannapromenaadil patseerimas. Tagasi linnas, sõime kõhud krevetisalatit täis ja läksime vanalinna päevade alguse puhul Carmina Buranat kuulama.
Täna tegin korda ülejäänud peenrad, majaserva, siralipõõsa ümbruse ja sissesõidutee ääre. Tabasin ka kaks eestmaja meest ja rääkisin neile, et hein tuleks maha niita, muidu tuleb mupo. Üks teatas, et tema ei tea sellest midagi ja on siis üldse ainult nädalavahetustel. Teine, pagana hebreist selline, mängis lauslolli. Temaga polevat keegi milleski midagi kokku leppinud, aga ta võib keldriukse mulle lahti tega, kui ma niita tahan. Segane! Eelmisel suvel sai niidumasin selleks nende keldrisse usaldavale hoiule antud, et meie maja on kahe peale muru niitnud viimased xkümmend aastat ja nüüd on nende kord! Häbi neil ka pole - majas elab vähemalt 5 täies elujõus meest! Hebreisti bemmi kõrval kasvavad sellised nõgesepõõsad, et ma tahaksin kohe näha, mismoodi ta naine autoukseni jõuab. Võimalik muidugi, et ta pole autosse teretulnud.
Kõnnitiir viis jälle kalaturuni. Lennusadamasse oli tekkinud puust allveelaeva koopia ja kahurid saanud juurde seletava sildi. Kalarannas oli igasugust rahvast. Kõige armsam oli kalastav vene vanapaar: kenasti suviselt heledad riided seljas, naisel hall lokisoeng peas, mees laadis ta konksu söödaga ja haakis lahti otsajäänud kalu. Idüll!
No comments:
Post a Comment