Sinine mets

Oled mitu aastat Prüsselis ära eland ja justkui tead ja tunned juba kõike, ja siis selgub, et siinasmas linna kõrval Waterloost (kus ka veel käimata) on võlumets, mis aprillis-mais paariks-kolmeks nädalaks siniseks värvub. Läksime siis asja vaatama. Parklaid oli metsa ümber kujundatud kohe mitu ja suurt, et kõik lillevaatlejad ära mahuksid. Sellise tähtsusega turismiobjekt siis.
Ümbruskonna kaart fotoka sisse pildistatud, suundusime sinist metsaalust otsima.
Algus oli selline:

Lähemalt paistab lill pigem lillakas ja on metsik hüatsint. Võiks ju arvata, et see mets haiseb siis hullemini kui Londoni pargid hüatsintide tippajal, aga ei mitte - päris õrn ja peen on nende metslaste lõhn. Ehk saaks siis ka potihüatsintidelt selle haisu kuidagi küljest ära harjutada?

 Edasi läks üha sinisemaks ja sinisemaks.

Sinise vahepeal oli siiski veidi ka rohelisi laike ja need olid täis karulauku. Teadsin seda otsida, sest nägin parkla juures seltskonda kilekottidega, mis midagi rohelist täis topitud. Oli nooremaid lauke ja väheke vanemaid, millel õied juba küljes. Kaasa korjasin peotäie neid nooremaid.

 
Nii me siis matkasime selles sinas, mis tasapisi juba tüütuks kippus minema.

 
 Õnneks oli veidi ka muud värvi õisi: ülaseid ja jänesekapsaid näiteks.

 
Oli päris- ja mänguseeni... Nende viimaste otstarbest ei saanudki aru, sest suuruse poolest sobisid istumiseks, aga mõni oli selleks liiga teravatipuline.

 
 
 
 Metsamajandust said metsa viidud lapsed ka õppida - selle kännu vanuseks loeti kõva 67 aastat :)

Koos lehtedega näeb see metshüatsint siis niisugune välja:

 Ja kuna meie pidime seda sinisinit kohe 2-3 tundi taluma, siis siin teile veel mõned sinipildid

 
  

Lõpetuseks ja silmade rahustamiseks üks ilus väike roheline metsajärv ka. See oli väga teretulnud vaheldus.

Rägitakse, et kusagil on ka kollane mets, nartsissidest.

Peaaegu Jeruusalemm

Kirsiaeg on selleks aastaks otsas ja tulbiaeg käes.

Kes Jeruusalemmas käind, teab ilmselt ka Josafati orgu. Aga mitte igaüks, kes Prüsselis käind-eland, ei tea, et ka siin linnas on oma Josaphati org ja selles park. Väidetavalt saanud park nime geoloogilise sarnasuse tõttu selle Juudamaa paigaga - pikk kitsas järskude servadega org linna servas (Prüssel on küll orust mööda kasvand). Mäekõnni-trenni jaoks on koht igatahes ideaalne. Meie juurest saab sinna lihtsalt: tuleb vaid minna rongitee kõrval jooksvat tänavat pidi põhja poole ja napilt poole tunni pärast saab juba imetleda faunat ja floorat! Fauna on natuke isegi nagu sellest originaal-Josaphatist inspireeritud.

Mulle väga meeldib, kuidas siin on osatud mängida erinevat värvi puudega ja tekitada palju mõnusaid soppe ja nõlvu.

Aga floorat on ka mujal aedades, parkides ja puiesteedel.

Meie kandi rästastel aga on tiivad-nokad tööd täis. Kas tõesti juba pojad või istub kallis kaasa pesas ja alles haub?

Euroopa-reis

Et Prüssel on keset Belgiat ja Belgia keset Euroopat, pole midagi lihtsamat kui päevane või paarine väljasõit mõnda pea- või kultuurilinna. Seda enam, et rongid käivad igale poole siuh ja viuh: 1:20 Pariisi, 2:15 Londonisse ja 1:50 Amsterdami. Ainult et kallivõitu on need kiirrongid...


Tegelikult saab ka kiiremini ja odavamalt tervele Euroopale tiiru peale teha. Selleks tuleb lihtsalt Laekenisse Atomiumi juurde sõita ja seal üles otsida Mini-Euroopa. Mis on lihtsamast lihtne, sest tuleb lihtsalt rahvamasidele järgneda. Siis kassast pilet ja kindlasti ka buklett, kus lisaks makettide kirjeldusele on iga riigi kohta kokku kogutud päris põnevat infot. Minul igatahes elab see buklett nüüd auväärsel kohal öökapi peal.

Prüsseli raekoja platsile on nad teinud lillevaiba. See on ka ainus kord, kui ma seda siin näinud olen, sest kuidagi on nii läinud, et augustis, kui see vaip päriselt maas on, olen mina ära Rootsis mägedes. Või teel sinna või sealt. Igatahes mitte siin seda õiteilu imetlemas.

See Atomium on tegelikult päris lahe ka lähedalt. Sisse me siiski ei läinud, sest Lasse ükskord käis, kui mina seljavaluga voodis vedelesin, ja 'was not amused', kui inglaste kuningannat tsiteerida. Kallis, igav ja pesemata aknaklaasidega oli olnud. Nii et meie valime linna vaatlemiseks ka edaspidi Juubelipargi triumfikaare, kus vaade on tasuta ja sel pole ka klaasi ees.

Atomiumiga vaatab tõtt selline kummaline koloss. Kui ei teaks, et oled Prüsselis, võiks seda vabalt pidada Venemaa või mõne Venest lõuna poole jääva riigi sedöövriks.

Paradiis nimega Le Correge

Põhjas oli lumetorm, aga Prüsselis näe on jälle kirsivaht... Kirsi-mannavaht?! See on vist kõige ilusam aeg siin? Eriti kui langeb kokku magnoolia-ajaga. Kuigi roosiaeg on ka hurmav, aga see kestab nii kaua, et jõuab ära harjuda. Kirssidega mitte. Eriti veel tupskirssidega.

Ühe gurmeeavastuse tegime ka. Olin juba Franklinis elades pannud silma ühele väikesele ja tagasihoidlikule restoranile, mille uksel silt "Slow food", aga mis peaaegu mitte kunagi lahti ei ole. Ainult kahel õhtul nädalas, neljapäeval-reedel, muidu lõunasöögiks. Mõtlesime siis naiivselt, et neljapäeva õhtul ikka erilist tunglemist ei ole. Läksime natuke enne avamisaega kohale ja tegime aega parajaks sellise ukse ette pargitud Urali-nimelise isendi imetlemise ja menüü uurimisega.  

Kell 7 andsin siis uksekella (jah, restoran, mille ukse avamiseks tuleb kella anda!) ja uksele ilmus võrdlemisi pahuralt üllatunud blond tädi ja küsis enam-vähem, mida me tahame. Ja teatas, et vaba lauda pole. Kohe nii konkreetselt teataski ja pani ukse jälle kinni. Hakkasime siis nukralt St Huberti poole minema, et kuskilgi süüa ja kui hästi läheb, siis sparglit saada. Aga - mõne minuti pärast keerasime otsa ringi ja andsime uuesti kella, et uurida, kuidas järgmisel õhtul lauaga oleks. Oli hästi.

See laud oli akna all sellise imelise kaalu kõrval. Ja siis läks lahti! Kohe ilmus lauale kummalegi klaas cavat ja alles siis menüü. Kuupäevaga menüü, sest kuigi selle kondikava on olemas, sõltub täpsem sisu sellest, mida hommikune turg pakub. Ja siis korvike pooltumeda poolsaia-poolleivaga., parimaga, mida siinkandis saanud olen. Lõunamenüüs olnud sparglid olid küll otsas, aga sest polnud lugu, sest olime neid juba St Hubertis söönud. Asemele leidsime menüüst hoopis kergelt koriandriga maitsestatud lõhetartari ja küpsetatud tursaselja. Siis tuli tädi köögist rõõmusõnumiga: kui tahame, siis saame viimased sparglid elroaks. Tahtsime! Need olid nii head ja kadusid nii kiiresti, et napilt sain viimase pildile. Ja see kaste... 
Praed olid üks parem kui teine. Kas toorest kala värske salati ja keedetud, kuid külmade köögiviljadega ikka võib praeks nimetada? See lõhe oli ikka täiesti imeline, aga kõige suurem üllatus olid just need köögiviljad - ei pehmad, ei al dente, kergelt õlised ja ülivärske maitsega.

 Ja see tursk, sellesama sparglitest tuttava musseliinikastmega.

Magusamenüüd me vaatama ei hakandki, sest tundsime end justkui see aknalaual kaalu kõrval lösutav lihavõttejänes.

Aga päeval sai töö juures tsirkust. Juubelipargi juurest proovis Schumani platsile pääseda säästumeetmete vastane demonstratsioon, et Ülemkogule teada anda, mida nad asjast arvavad: Aga ei saand, sest neile olid vastu saadetud märulipolitsei ja mõned veekahurid ja ega see aprillialguse ilm nüüd nii soe ka ei ole...