Põhjas oli lumetorm, aga Prüsselis näe on jälle kirsivaht... Kirsi-mannavaht?! See on vist kõige ilusam aeg siin? Eriti kui langeb kokku magnoolia-ajaga. Kuigi roosiaeg on ka hurmav, aga see kestab nii kaua, et jõuab ära harjuda. Kirssidega mitte. Eriti veel tupskirssidega.
Ühe gurmeeavastuse tegime ka. Olin juba Franklinis elades pannud silma ühele väikesele ja tagasihoidlikule restoranile, mille uksel silt "Slow food", aga mis peaaegu mitte kunagi lahti ei ole. Ainult kahel õhtul nädalas, neljapäeval-reedel, muidu lõunasöögiks. Mõtlesime siis naiivselt, et neljapäeva õhtul ikka erilist tunglemist ei ole. Läksime natuke enne avamisaega kohale ja tegime aega parajaks sellise ukse ette pargitud Urali-nimelise isendi imetlemise ja menüü uurimisega.
Kell 7 andsin siis uksekella (jah, restoran, mille ukse avamiseks tuleb kella anda!) ja uksele ilmus võrdlemisi pahuralt üllatunud blond tädi ja küsis enam-vähem, mida me tahame. Ja teatas, et vaba lauda pole. Kohe nii konkreetselt teataski ja pani ukse jälle kinni. Hakkasime siis nukralt St Huberti poole minema, et kuskilgi süüa ja kui hästi läheb, siis sparglit saada. Aga - mõne minuti pärast keerasime otsa ringi ja andsime uuesti kella, et uurida, kuidas järgmisel õhtul lauaga oleks. Oli hästi.
See laud oli akna all sellise imelise kaalu kõrval. Ja siis läks lahti! Kohe ilmus lauale kummalegi klaas cavat ja alles siis menüü. Kuupäevaga menüü, sest kuigi selle kondikava on olemas, sõltub täpsem sisu sellest, mida hommikune turg pakub. Ja siis korvike pooltumeda poolsaia-poolleivaga., parimaga, mida siinkandis saanud olen. Lõunamenüüs olnud sparglid olid küll otsas, aga sest polnud lugu, sest olime neid juba St Hubertis söönud. Asemele leidsime menüüst hoopis kergelt koriandriga maitsestatud lõhetartari ja küpsetatud tursaselja. Siis tuli tädi köögist rõõmusõnumiga: kui tahame, siis saame viimased sparglid elroaks. Tahtsime! Need olid nii head ja kadusid nii kiiresti, et napilt sain viimase pildile. Ja see kaste...
Praed olid üks parem kui teine. Kas toorest kala värske salati ja keedetud, kuid külmade köögiviljadega ikka võib praeks nimetada? See lõhe oli ikka täiesti imeline, aga kõige suurem üllatus olid just need köögiviljad - ei pehmad, ei al dente, kergelt õlised ja ülivärske maitsega.
Ja see tursk, sellesama sparglitest tuttava musseliinikastmega.
Magusamenüüd me vaatama ei hakandki, sest tundsime end justkui see aknalaual kaalu kõrval lösutav lihavõttejänes.
Aga päeval sai töö juures tsirkust. Juubelipargi juurest proovis Schumani platsile pääseda säästumeetmete vastane demonstratsioon, et Ülemkogule teada anda, mida nad asjast arvavad: Aga ei saand, sest neile olid vastu saadetud märulipolitsei ja mõned veekahurid ja ega see aprillialguse ilm nüüd nii soe ka ei ole...
No comments:
Post a Comment