Mõista-mõista

Pikkadel ja pimedatel talveõhtutel oli vanasti kombeks end ja teisi mõistatustega lõbustada. Lasen käiku Maltal jõuluõhtusöögil paugukommide seest saadud:
1. What do you call a train loaded with toffee?
2. What lies in a pram and wobbles?
3. Where do snowmen go to dance?
4. What do ghosts eat?
Vastused ilmuvad ka varsti ;)

Sel nädalal on Eesti riigivisiit Rootsi. Eestis lehed jubedaid modellipilte täis, Rootsis totaalne vaikus. Nad ilmselt ei söanda ühtegi avaldada, kardavad diplomaatilist kriisi. (Sellest võiks nüüd 5. mõistatuse tekitada: Mis on küll selle naise mõtteis...? Aga sellele mul vastust pole.) Meenus sügisel Tallinnas Snelli Spa pediküüris loetud tore artikkel onu Raivost, kus ta tsiteerib oma Kanada-onu. Üks onult saadud tarkusi oli, et sinu riiete järgi võetakse sind vastu, sinu käitumise järgi saadetakse sind ära. Eks siis näis... Onul oli teine temaatiline veel: kõige parem toit on see, mis maitseb ja kõige ilusam riie see, mis meeldib.
Täna pidas president Uppsala ülikooli aulas kõne-loengu, aga kahjuks just sel ajal, kui ma koju kõmpisin. Töö juures nägin kõvasti hilinenud algust ja kodus küsimusi-vastuseid. Kuidas kommenteerite vene vähemuse olukorda Eestis, oli viimane. Vastus oli päris hea, selgitas vähemuste (rootsi, vene) ja nõukogude massimmigratsiooni (Rootsis praegu väga tundlik sõna) erinevust.

Vastused:
1. A chew chew train
2. A jelly-baby
3. To a Snowball
4. Goulash
Sellest viimasest ei saand ma aru ja pidin Amanda käest seletust küsima. Ghoul on (araabiamaadest pärit) kuri vaim, kes elab surnuaias jm sellistes paikades ja sööb inimesi, eriti surnuid. Verd ka, kui kätte saab :P

Nartsissilehed lillepeenardes on detsimeetrised, hiljemalt kuu aja pärast peaksid õied valmis olema!

Hetked

Eile hakkas poes dvd-riiulis silma karp pealkirjaga Cash, mille C-täht oli hinnakleepsuga peaaegu kinni kaetud ;)

Ja Ambiorixi pargis laste mänguväljakul hakkas silma rätinaine, kes (ilmselt oma) mitte enam titeeas tütar-lapsel püksid maha tõmbas ja käskis sealsamas mänguväljakul pingi taga oma häda ära õiendada. Imelikud inimesed... Algul pole häbi ollagi ja siis ei tea, mida kõike ei teeks, et end kinni katta.

Korviväljakul aga mängisid mõned üsna tumedad tüübid, ühel seljas sini-must-valge dress.

Papagoid ei paista enam üldse puude otsast välja. Pargis istudes nägin siiski mitut just siis, kui nad, tiivad laiali, puusse maandumiseks hoogu maha pidurdasid. Lahe!