Traditsiooniline seenereis

Sel aastal on seentega kehvasti, ütles Bosse, kui end Enaforsholmi sisse kirjutasime. Aga me oleme õppinud kõike kuuldut mitte tõe pähe võtma. Pilk meie majakese taha kinnitaski, et seenepõuda karta pole - seal peesitas 2 ilusat suurt (kahjuks liigagi suurt, st üleküpset ja ussitanud) puravikku.
Kui eelmine oli männiriisika-aasta, siis seekord puravike oma.

Nagu ikka, oli esimene käik Storulvå mägiradadele uurima, kas talveks ka murakaid saab.

Sai ikka, ja mitte vähe! Sügavkülma sai mitu karpi vähese suhkruga segatud murakaid, mida on hea soojast peast jäätise peale panna. Või siis koos mustikatega koogi peale.

Lund sel aastal peaaegu ei olnudki näha, tavalisest laigust oli järel vaid pisike killuke. Eriti suur on vahe eelmise aastaga, kui pooled Norrapoolsed mäed lumised olid.
See pisile kollane täpp lumelaigust allpool on helikopter, mis veab provianti järgmisesse, 10 km kaugusel asuvasse Blåhammari/Sinihaamri mäehotelli, kuhu teed ei vii. Oma 5 reisi kulus, ja siis teist samapalju Norra piiri äärde Sylarna hotelli. Pole siis ime, et neis tuleb õhtusöögi eest nii palju maksta.

Põhjapõtru nägime ikka ka. Ühel oli 6 jalga ja kahed sarved...

Siin ühe paljudest tippudest vallutanud Lasse.

No kas pole kaunis?

Väga taltsad lambad olid pandud elama Storulvå kõrvale koplisse. Ilmselt kunagi sealkandis elanud ja matkajaid rõõmustanud põhjapõder Leifi asemele.

Meie hotelli taga poolsaarel aga olid koplis 4-5 lehma ja 5-6 lammast. Lehmad hoidsid õnneks distantsi, aga lambad tulid küll kohe päid vastu jalga hõõruma ja leiba norima. Või seent, kes teab. Seeni oli seal igatahes vähem kui muidu, ilmselt siis olid loomad nahka pannud.

ka Norras käisime seenejahil. Lisaks seentele leidsime sellise imeliku atraktsiooni - ilmselt siis vettehüpeteks. Miski rahvuslik sport või ajaviide vast? Vee peal aga oli selline imeline juuksemuster.

Seal hüppetorni vastas oli pinkidega piknikulaud. Pakkisime oma lõunasöögi lauale lahti ja varsti ilmus kohale uudistaja.

Lasse tahtis teisega lahkelt meie pähkleid jagada, aga Norra oravad söövad ilmselt muid asju. Pähklid teda igatahes ei huvitanud ja jäid sinna väravapostile kedagi teist ootama.

Kiire põike tegime ka Rundhögenisse. Auto jätsime viisakalt parklasse (ilmselt paljud seda ei tee, kui topeltsildid välja on pandud... iseasi muidugi, miks peaks sinine silt rohkem mõjuma kui kollane, või vastupidi), sest ega siis autoaknast kõiki seeni ei märka.

Peale puravike leidus ka pilvikuid, enamasti kohe mitmekaupa pundis.

Selle kaunikese jätsime metsa kasvama.

Selle lilla ja siidise iluduse samuti, ning tema suured sugulased.


Need siin aga on alustassi suurused kuuseriisikad, kahjuks vanad ja ussitanud.

Silverfalli/Hõbekose tee pealt saime seeni lausa nii palju, et poolel teel tuli teha seente puhastamise-sorteerimise peatus, muidu oleksime pidanud mõned puravikud teistele jätma. Aga seda ei saa ometi lasta sündida.

Õhtusöögid olid vanal heal tasemel, sest Bosse, Ingalill ja taanlasest kokk võistlevad, kes oskab kõige paremini. Ingalille spetsialiteet on salatid ja neid ta ikka oskab. Paaril päeval oli köögis abis ka üks külatädi, kes tegi magustoitu. Vaarikakook jogurtivahukoorega oli taas selline, mis pisara silma tõi, kui kõht täis ja kook otsas, sest seda oleksin ma võinud sööma jäädagi.

Õllesõpradele. Meie panustasime kohalikule värskele veele.

Likviidne liivakell.

Lisaks murakatele leidsime ka pohlamaa. Väikese tee servas, parajasti nii kõrgel, et sai kummardamata korjata ja korjata ja korjata.

Tagasiteel Östersundi lennujaama tankisime autopaagi jälle täis, nagu peab. Kõrvalpumbast joodeti paati.

Mäletad, mõni aeg tagasi oli Eestis suur vaidlus selle üle, et bussirajale ei tohi kirjutada BUSS, sest euroreeglid ei luba ja/või kallid külalised ei saa aru. Rootslastel on ilmselt teistsugused euroreeglid ja nutikamad külalised.

Östersundi lennujaamale oli tehtud facelift. Ägedad toolid ju!

Koriluse tulemus tuli seekord selline. Kollastes purkides on Tallinnast tulnud õunamahl, mis meie seenereisi ajal sügavkülmas oli ja nüüd kuumutatud sai, et murakatele ja pohladele külma ruumi teha.

Seekordne reis oli siiski veidike isemoodi ka. Ostsin enne ärasõitu Arlandalt kaasa raamatu Fjällgraven (Mägihaud), sest kunagi ei tea ju, kui palju vihma sajab või mida ilm teeb. Raamatu tegevus toimub täpselt seal mägedes, kus me ringi liikusime. Isegi Östersundist Stockholmi tagasi lendasime sama lennuga kui detektiivide tiim. Nii müstiline!

Kes otsib...

Mõtlesin, et kirjutan natuke ka sellest, kuidas korterit otsisin ja mida nägin.

Alustasin kohe esimesel nädalavahetusel,  kui Merle juures kuumavarjus olin – lausa saabumispäeva õhtul. Käisin kolme päevaga ikka üsna süstemaatiliselt pea kõik ümbruskonna tänavad läbi ja helistasin huvitavamatele kuulutajatele.  Esimese korteri vaatasin üle juba laupäeva õhtul (siia jõudsin reedel).

See oli selline üsna suur ja hästihoitud maja, tänavast jup maad eemal ja suurte puude taga varjus. Lift majas, kõik korras ja korter 3. Korrusel. Mööblita, kuid nõudepesumasin ja külmkapp sees. 2 tuba, pikk päikesepoolne rõdu, vannituba ja pisike aknata köök (kui aknaks ei loe klaasava elutuppa.  Aga põrand üleni kivist ja mõlemad toad päikese poole – ja terve välissein klasist.

Selles majas kuulutati ligi 100ruudust korterit 3. korrusel. Selgus, et oli inglise mõistes 3. – elutuba ja köök 4. ja magamistuba 5. korrusel, nende vahel ilma piirdeta kitsas keerdtrepp. Muidu ruumi palju ja mööbel OK, aga ainult katuseaknad.

See oli muidu täiesti mõeldav koht - ka suuremat sorti maja, lift ja puha, ja omanik nõukogus tehnik, nii et abi oleks kohe lähedal. Aga aknad ja rõdud taas ühes suunas, seekord suure ja lageda majadevahelise sisehoovi poole. Mis tähendab, et kui ka oma majas on vaikus, võib vastas- või naabermaja pidu ikka tuppa trügida.

Kõige erilisem elamine oli penthouse kohe juubelipargi kõrval. Ilus korras maja, lift viis 7. korrusele ja sealt trepp edasi. Sisse astudes vaatasid seinelt vastu jahipüssid ja leopardi(?)nahk. Selline mõnus Belgia koloniaalstiil ühesõnaga. Peremees rääkis, et ta ema elukaaslane on/oli kirglik jahimees ja palju Kongos käinud, aga ta võib need püssid ka maha võtta, kui häirib. Mind küll ei häirinud. Häiris hoopis see, et elutuba nii pime oli. Aga elutoa ja rõdu vahel olev veranda on imeline, rõdu samuti, ja teisel pool maja magamistoa rõdu ka. Ühelt poolt vaade Juubelipargi puulatvadele ja katustele, teiselt poolt poolele linnale. Ühele vaikust ja rahu armastavale inimesele täiesti ideaalne elupaik.

Aga siis jõudsin otsimisega korterisse, kuhu oleksin hea meelega kohe jäänudki, nii et helistasin samal õhtul omanikule ja ütlesin jah-sõna, et keegi ette ei jõuaks. 2 tuba 2 suunas, elutuba lahtise köögiga, vann ja oma gaasiküttekatel, milles soe vesi otsa ei saa, armas iirlannast omanik, kes ise majas elab. Ainus võimalik miinus on kõrvalasuv kool, aga kooliajal olen mina ju tööl ja teised peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad. No ja ilma nõudepesumasinata ja rõduta tuleb hakkama saada. Võtmed loodan saada ja vaikselt sisse kolima hakata 21/9.

Puhkus otsas!

Selline asi on nüüd juhtunud, et üsna ootamatult olen esimest nädalat jälle Prüsselis tööl... Sellest (aga mitte ainult) ka see pikk vaikus siin blogis. Ja kuna internetsiga elamist veel pole, jätkub vaikus ilmselt veel mõnda aega, sest tööl on tööd, nii et tapab.
Tulin reedel, 2. augustil, kui siin oli 33 kraadi. Varjus. Ajutiseks koduks sain lahke kolleegi pesa XLis, teisel pool parlamenti, Matongé kõrval. Värviline kant. Korter kõige kõrgemal korrusel ja toas oli saabudes 35 kraadi... aga õnneks on häid sõpru, kellest üks pakkus diivanit hulga jahedamates oludes, kassiga aeda lisaks. Nüüd on suvi jälle mõõdukas, selline teksad-kamps-teksajakk-vihmajakk ilm, hommikuti 14 kraadi.
Terve nädalavahetuse trampisin mööda endist kodukanti ringi ja jahtisin korterit. Esimest jõudsin kohe laupäeval ka näha, ja teist esmaspäeval. Mõlemad olid ühepoolsed (st aknad vaid ühes, lõuna suunas) ja väiksepoolsed. Teisipäeval nägin aga sellist, kuhu kohe oleksin tahtnud sisse kolida - kuigi pole ei rõdu (sorry, Eda ja Vahur - llusa ilmaga võib ju hoopis Ambiorixi parki pikutama või piknikule minna) ega nõudepesumasinat. Ühte penthausi käisin ka vaatamas. Väga eriline paik kohe Juubelipargi servas, aga mitte minu jaoks. Pime ka. Eile vaatasin kindluse mõttes üle veel 2 korterit kohe töömaja taga ja homme näen ära ka selle katusealuse, mis kõige esimesena silma jäi, aga vaevalt et seegi enam mu meelt muudab.
Seal värvilises kandis mõtlesin ükskord süüa ja kena must tüdruk seletas isegi terve menüü lahti, aga ma ikka ei julgenud ja sattusin lõpuks hoopis tai kohta. Ikkagi tuttavam värk.
Ääremärkuseks siis - puudu on (vähemalt) Provence'i-reisi postitus ja Pärnu-Viljandi reisi postitus ja viimase siiasõidueelse Rootsi-nädala postitus.

Jaaniks uus mänguasi

Jaanid möödusid Rootsis.

Kõigepealt oli Rootsi jaan. Selle tabasime Mälari saarestikus Färentunas. Kõik majanaabrid olid enne meid lahkunud, garaazis seisis peale meie oma veel vaid 3 autot. What a sight!

Rootsis on jaan tõsine keskpäevane rahvapidu - lipp ja majstång püsti ja 3 ringi tantsijaid seal ümber. Paar tädi oli rahvariides. Rootsi jaanitantsud on Need konnad on... ja Rits-rats rundipumm! Ja jaanisöök on suhkruvatt ja vahvel moosi ja vahukoorega! Pidu ise kestab kell 12-16...

Jaanipäevalise auto, 1965. aasta Volvo Duett, läbisõit 160000 km.

Spidomeeter võtab 180.

Ja kapotti ehib Muhvi auto.

Kodus saime korralikku jaanisööki. Lasse oli salaja meisterdanud kaht sorti räimerulle ja kohalik värske kartul on valmis.

Üks hull mutt käib meie saare peal linde terroriseerimas. Kärutab aastaringi iga päev kohale sure kotitäie saia ja loobib selle vette lindudele. Rääkimine ei mõju, sest ta teeb seda suurest linnuarmastusest ja südameheadusest. Ise on rahulik ja õnnelik. Mis aitaks?

Kas selline maja on ilus, tahan ma ka teada. Tallinnnas ilmselt ei paneks teist tähelegi, seal igast imelikke igal pool, aga siin justkui riivab silma.

Eesti jaanilaupäeval istusime kenasti kodus, aga väikese tule sain ikka üles. Üle ei jõudnud hüpata, enne kustus ära. Mõtlesin siin nende jaanikommete ja pidude üle ja mõtlesin välja, et rootslased tähistavad aasta pikimat päeva, aga eestlased aasta lühimat ööd. Sellest ka erinev peo kellaaeg. Eks me oleme rootslastega võrreldes ikka parajad paganad ka...

Jaanipäeval saingi uue sõbra. Ilus kirsipunane, 20x optilise zuumiga. Me alles õpime teineteisega läbi saama, aga tutvus areneb päris jõudsalt.

Tühja neist rubladest!

Mitmelt poolt tuli vihjeid, et inimesed tahaksid mulle kasvõi tagantjärele lillekese tuua... Ma ju pehmeke ja andsingi pühapeval ühele osale võimaluse. Vahetuskaubaks (lillede vastu) pakkusin maasikaid ja jäätist ja arbuusi.
Nii tore pärastlõuna oli! Kümmekond armsat inimest, karp porgandikooki, üks soe rabarbrikook, lillelised sokid, barrakuudaga buff, paar väärt raamatut, käsitsimaalitud taskurätt... Head sõbrad juba teavad, mida ma hindan.
Esmaspäeval veel kiire tassike teed Triinuga ja see sünnipäev saigi peetud.
Mul on ikka hirmus hea meel, et mul on (lisaks mõistvale, kuid kangekaelsele mehele ja armsale, kuid kangekaelsele tütrekesele) nii palju nii häid inimesi sõpradeks sattunud.