Sel aastal on seentega kehvasti, ütles Bosse, kui end Enaforsholmi sisse kirjutasime. Aga me oleme õppinud kõike kuuldut mitte tõe pähe võtma. Pilk meie majakese taha kinnitaski, et seenepõuda karta pole - seal peesitas 2 ilusat suurt (kahjuks liigagi suurt, st üleküpset ja ussitanud) puravikku.
Kui eelmine oli männiriisika-aasta, siis seekord puravike oma.
Nagu ikka, oli esimene käik Storulvå mägiradadele uurima, kas talveks ka murakaid saab.
Sai ikka, ja mitte vähe! Sügavkülma sai mitu karpi vähese suhkruga segatud murakaid, mida on hea soojast peast jäätise peale panna. Või siis koos mustikatega koogi peale.
Lund sel aastal peaaegu ei olnudki näha, tavalisest laigust oli järel vaid pisike killuke. Eriti suur on vahe eelmise aastaga, kui pooled Norrapoolsed mäed lumised olid.
See pisile kollane täpp lumelaigust allpool on helikopter, mis veab provianti järgmisesse, 10 km kaugusel asuvasse Blåhammari/Sinihaamri mäehotelli, kuhu teed ei vii. Oma 5 reisi kulus, ja siis teist samapalju Norra piiri äärde Sylarna hotelli. Pole siis ime, et neis tuleb õhtusöögi eest nii palju maksta.
Põhjapõtru nägime ikka ka. Ühel oli 6 jalga ja kahed sarved...
Siin ühe paljudest tippudest vallutanud Lasse.
No kas pole kaunis?
Väga taltsad lambad olid pandud elama Storulvå kõrvale koplisse. Ilmselt kunagi sealkandis elanud ja matkajaid rõõmustanud põhjapõder Leifi asemele.
Meie hotelli taga poolsaarel aga olid koplis 4-5 lehma ja 5-6 lammast. Lehmad hoidsid õnneks distantsi, aga lambad tulid küll kohe päid vastu jalga hõõruma ja leiba norima. Või seent, kes teab. Seeni oli seal igatahes vähem kui muidu, ilmselt siis olid loomad nahka pannud.
ka Norras käisime seenejahil. Lisaks seentele leidsime sellise imeliku atraktsiooni - ilmselt siis vettehüpeteks. Miski rahvuslik sport või ajaviide vast? Vee peal aga oli selline imeline juuksemuster.
Seal hüppetorni vastas oli pinkidega piknikulaud. Pakkisime oma lõunasöögi lauale lahti ja varsti ilmus kohale uudistaja.
Lasse tahtis teisega lahkelt meie pähkleid jagada, aga Norra oravad söövad ilmselt muid asju. Pähklid teda igatahes ei huvitanud ja jäid sinna väravapostile kedagi teist ootama.
Kiire põike tegime ka Rundhögenisse. Auto jätsime viisakalt parklasse (ilmselt paljud seda ei tee, kui topeltsildid välja on pandud... iseasi muidugi, miks peaks sinine silt rohkem mõjuma kui kollane, või vastupidi), sest ega siis autoaknast kõiki seeni ei märka.
Peale puravike leidus ka pilvikuid, enamasti kohe mitmekaupa pundis.
Selle kaunikese jätsime metsa kasvama.
Selle lilla ja siidise iluduse samuti, ning tema suured sugulased.
Need siin aga on alustassi suurused kuuseriisikad, kahjuks vanad ja ussitanud.
Silverfalli/Hõbekose tee pealt saime seeni lausa nii palju, et poolel teel tuli teha seente puhastamise-sorteerimise peatus, muidu oleksime pidanud mõned puravikud teistele jätma. Aga seda ei saa ometi lasta sündida.
Õhtusöögid olid vanal heal tasemel, sest Bosse, Ingalill ja taanlasest kokk võistlevad, kes oskab kõige paremini. Ingalille spetsialiteet on salatid ja neid ta ikka oskab. Paaril päeval oli köögis abis ka üks külatädi, kes tegi magustoitu. Vaarikakook jogurtivahukoorega oli taas selline, mis pisara silma tõi, kui kõht täis ja kook otsas, sest seda oleksin ma võinud sööma jäädagi.
Õllesõpradele. Meie panustasime kohalikule värskele veele.
Likviidne liivakell.
Lisaks murakatele leidsime ka pohlamaa. Väikese tee servas, parajasti nii kõrgel, et sai kummardamata korjata ja korjata ja korjata.
Tagasiteel Östersundi lennujaama tankisime autopaagi jälle täis, nagu peab. Kõrvalpumbast joodeti paati.
Mäletad, mõni aeg tagasi oli Eestis suur vaidlus selle üle, et bussirajale ei tohi kirjutada BUSS, sest euroreeglid ei luba ja/või kallid külalised ei saa aru. Rootslastel on ilmselt teistsugused euroreeglid ja nutikamad külalised.
Östersundi lennujaamale oli tehtud facelift. Ägedad toolid ju!
Koriluse tulemus tuli seekord selline. Kollastes purkides on Tallinnast tulnud õunamahl, mis meie seenereisi ajal sügavkülmas oli ja nüüd kuumutatud sai, et murakatele ja pohladele külma ruumi teha.
Seekordne reis oli siiski veidike isemoodi ka. Ostsin enne ärasõitu Arlandalt kaasa raamatu
Fjällgraven (Mägihaud), sest kunagi ei tea ju, kui palju vihma sajab või mida ilm teeb. Raamatu tegevus toimub täpselt seal mägedes, kus me ringi liikusime. Isegi Östersundist Stockholmi tagasi lendasime sama lennuga kui detektiivide tiim. Nii müstiline!
No comments:
Post a Comment