Mis ei tapa...

Viimati Stockholmist lahkudes (seekord Arlandalt) ei saanud vastu uudishimule ja ostsin selle uue Millenniumi-raamatu, mis augustis suure reklaami saatel välja tuli. Kõvakaanelise, sest pehmete kaantega tuleb välja alles kunagi tulevikus.
No ei ole see... Iseenesest on ju Lagerkranz püüdlikult alles hoidnud Stieg Larssoni raamatute struktuuri ja kohati kasutanud isegi sama sõnavalikut (nendes kohtades, kus teeb uuele või haugimäluga lugejale tagasivaate varasematesse raamatutesse, täpselt nagu Larsson tegi), aga see on ka kõik. Stoori on kuidagi pingutatud, mõned tegelased on ikka täiesti uskumatult naiivsed ja need laused, mis lõppeda ei taha... Mis kõige hullem - pole ei seda entsüklopeedilist sissejuhatust peatükkidesse/osadesse (amatsoonid ja Fermat' teoreem) ega teist-kolmandat peaaegu omaette arenevat liini esimese ja suure sees. Ja minul jäi küll lõpuks vähemalt see selgusetuks, kas professorihärra siis kustutaski päriselt ja igaveseks oma elutöö ära või saatis selle siiski kellelegi kuhugi. Teist korda lugemiseks see raamat ei ole. Kahju! Eriti sellest, et Larsson oma tervisest rohkem ei hoolinud ja sai infarkti, kui oli treppipidi kontorisse roninud, sest lift oli rikkis. Läind siis koju tagasi ja teind midagi muud sel päeval, aga ei. Nüüd teised kannatavad...

Hull nädal novembris

Lasse tegi targasti, et ei tulnud seekord Tallinna kaasa, sest see nädal sai lõpuks nii tihe, et ma tahtsin ainult tagasi tööle, et saaks vaikselt oma toas olla ja sõnu kirjutada.

Esialgu oli tegemisi-kohtumisi (massaaž, juuksed, kirik, 1 lõuna, 2 õhtusööki, garaažikoht, talvekummid, tehnile ülevaatus, laenu-uuring pangas...) täis 3 päeva, nii et mõtlesin isegi võimaluse peale teha kiire Viljandi-Pärnu tiir. Aga siis lasti 8. novembril Estonian Air pankrotti ja äkitselt tekkis kalendrisse lisaks peiesöök Kalambuuris endiste kolleegidega. Kurb oli, aga väga armas jällenägemine. Päeva nali tuli Mariselt (kes nüüd müüb voodeid ja muid magamisvahendeid) Erki küsimuse peale, kas nende padjad ikka unelaulu ka laulavad: Jah, on küll selline väikeste kõlaritega mudel ka olemas!

Ja kuna valutav selg Vahurit ühele teisele Kalambuuri-lõunale ei lasknud, siis lisandus kalendrisse ka õhtusöök Estline-seltskonnaga Kolmes Sibulas. Mis oli tore koht, kuid mitte minu toit.

Kõige ärevam hetk oli siis, kui autot garaaži viies avastasin, et koht on võetud. Minul aga päev nii 5minutise täpsusega läbi komponeeritud... Jõudsin enne parkimiskoha omanikule helistada kui nägin kojamehe vahele pistetud visiitkaarti telefoninumbriga. Õnneks oli tüüp kohe samas majas ja reageeris väga kiiresti.

Muide, vanalinnas on üks maja nii pikalt müügis, et kuulutus on lause kivisse raiutud:

Sügis ja Stockholm

Selline pilt siis novembris meie ujumisrannas.
Lasset hoiti reedeni St Görani haiglas kinni. Nii kurb ja kummaline oli kaks ööd, hommikut ja õhtut üksi kodus olla. Ega temal seal haiglas ka lõbusam polnud - neljane palat, masinad piiksuvad, inimesed soiuvad, räägivad, kaeblevad ja norskavad... Et öösel natukenegi rahu ja vaikust saada, palus ta õhtuti oma voodi koridori lükata, sest seal oli kummalisel kombel vähem lärmi. Selle kojusaamisega oli nii, et reede hommikulgi veel arvas arst, et saadab ta otse taastusravihaiglasse kõrvaltänaval. Seal aga vabanes koht alles pühapäeva hommikul, haiglas kuid iga voodikoht arvel - nii et kui reedel vererõhk kindlalt kontrolli alla oli saadud, anti kiiresti ka kojusõiduluba.
Mis oli täieline õnnistus, sest a) vererõhk langes kodus esimese poole tunniga tavapärasele 80/120 tasemele ja jäigi sinna pidama. Ja puhata sai kodus just siis ja nii palju kui tahtmist.
Mina tegin laupäeval iseseisvalt tiiru linna, et Eesti Majast leivapäevalt mõned leivad hankida. Keegi oli sellise kaunitariga kohale veerenud.

Eesti Maja lähedal pargis on selline armas võilille moodi purskkaev. Väga positiivne ja helge.

Leivariiuli juures oli ka lühike lugu sellest, kuidas õige Eesti leib Rootsi jõudis.

Leivapäevast kirjutas mitu lugu ka kohalik Eesti Päevaleht. Üks vanahärra kurtis, et vanasti tehti leiba rukkijahust, veest, soolast ja juuretusest; tänapäeval enam sellist lihtsa maitsega leiba ei leia, ikka on seal siirup, muu jahu või mõni seeme sees.
Pühapäeva hommikul läks Lasse taastusravihaiglasse nimega Stockholms Sjukhem, täpsemalt selle insuldijärgsesse osaknda (kus Lasse oli selgelt kõige tervem patsient). Seal on tehtud suuri pingutusi selleks, et vähem haigla ja rohkem kodu moodi välja näha: ühesed toad, toas lisaks voodile tugitoolid ja diivanilaud; koridoris raamaturiiuliga lugemisnurk, sissepääsu juures raamatukogu ja restoran (kus ka patsientidel on õigus lõunat süüa - selleks on ainult vaja oma osakonnas sellest soovist teada anda!). Igale patsiendile koostatakse ta seisukorrast ja vajadustest lähtudes programm - jooga, füsioteraapia, tegevusteraapia (muu hulgas harjutused arvutiga), muu võimlemine. Lasse vormi näitas kasvõi see, et füsioterapeut viis meid jalutuskäigule ümber lähemate kvartalite ja teatas selle lõpus, et tema on poolest on Lasse nüüd terve. Noh, tegelikult ikka ei olnud ja ta jäi ligi kaheks nädalaks sinna poputusele. 

Ehmatus ehmatuse otsa

See stressivaba dekaad vist ikka ei olnudki nii stressivaba... Lendasime siis reedel Tallinnast laiali Stockholmi ja Prüsselisse. Olin mina vaevalt lennukist maha saanud, kui helistas Lasse teatega, et on kodu asemel hoopis haiglas. Ta märganud varsti pärast koju jõudmist, et nägemine on hägune ja kohati pole sedagi. Pärast kõnet 112-le võttis tasko ja lasi end St Göransi haigemajja viia. Õnneks, sest seal selgus, et toimunud on insult - verejooks aju tagaosas, kus nüüd on umbes 2x3cm suurune verevalum.
Tänaseks on nägemine jälle parem ja ka muid vaevusi ei paista (ta ise arvas küll esimesel paaril päeval, et sõnu on raskem üles leida), aga igaks juhuks hoitakse Lasset siiski veel paar päeva haiglas kontrolli all. Vererõhk oli pärast insulti ikka päris hull, kohati üle 200. Täna juba 120-130 kandis, aga vahepeal hüppab veel 160 juurde.
Täna lendasin Stockholmi lootuses, et Lasse lubatakse koju. Puhkusepäevi küll enam pole, aga lahke tööandja annab abikaasa raske haiguse puhul eripuhkust. Eks siis paistab, kuidas edasiste plaanidega saab. Kolm kuud ei lubata tal autot juhtida ja ka reisimine ei pruugi vist väga hea mõte olla.

Teine ehmatus tabas mind eile hommikul tööl. Lähimas WCs oli täpselt sama pilt mis eelmisel õhtul, kui end lahkuma asutasin: kahest uksest üks lukus ja kraanikausi kõrval TicTaci karp... Mul pidi süda seisma jääma. Kolleeg, kellele murelikult morbiidsest kahtlusest rääkisin, teatas siiski, et kõik korras ja see uks on juba vähemalt nädala lukus olnud, sest veega oli mingi jama tekkinud (ja asjade remontimine võtab siin oma aja ja siis teist niipalju veel).

Tihe dekaad kodumaal

Kohe imestama paneb, mida kõike jõuab hea planeerimise puhul ära teha 10 päevaga, ilma et suurest sebimisest stress tekiks.
2 kontrollkäiku Tivolisse majaehitusele. 10 päevaga ikka märgatav edasiminek, isegi sein hakkab kerkima,


2 massaaži (kõik mulle) - on ikka õnnistus küll, kui on selline ihumassöör,
2 pediküüri (kummalegi 1).
1 juuksuriskäik Raasikul (mulle) - väga tore tee: kõigepealt suur, lai ja kiire maantee ja siis väike, käänuline ja ilusate vaadetega kohalik teekene. Piparmündipunt ja õunakook veel kauba peale.

1 külaskäik tädi juurde Audrusse ja Pärnu pontšikubaari ja mereranda, sh rannaniidu laudteele ja loodusvaatlustorni. Teel Audrusse nägime maanteel džiibikastis sõitvat lehma! Natuke maad edasi seisis vilkuv politseiauto teel ja turvas seisma jäänud palgiveoautot - ma oleksin tahtnud näha nende politseinike nägusid, kui see lehmaga auto neist mööda sõitis. Tädi pakkus imelist magushaput kapsast ja pannkooke! Ja rääkis, et mu vanaisa olnud enne sõda palgiparvetaja ja linatöötleja.


1 sünnipäeva-külaskäik ema juurde Viljandisse, Õhtusöök Fellinis ja tiir suvilasse aiasaaduste järele, lisaks pool ekskursiooni Viljandi lennukitehasesse, kus 1930. aastatel ehitatud 2 mootor- ja 2 purilennukit (pärastpoole hoopis busse ja pärast sõda remonditud veoautosid ja tehtud ekskavaatorijuppe). Tehase juurde sõitsin kogemata sadakond meetrit vastuvoolu, sest mul pold aimugi, et see väike tänav Valuoja kooli ees on tehtud ühesuunaliseks magistraalteeks, ega võtnud telliskivi-märki päris tõsiselt. Ema lisas tädi räägitule, et vanaisa ajas palgid jõge pidi Waldhofi tehase juurde Pärnu linna ja Raeküla piiril. Aga emaga on kohe mure - nüüd teevad valu juba mõlemad põlved, ishiasenärvist algav valu jalgades veel lisaks. Õnneks on Rahetsemal mitu lahket ja tähelepanelikku naabrit, kes teda linna sõidutavad, kui märkavad, et ta end bussile asutab. Tädi saatis meiega õeraasule kingituseks ühe keskmiselt suure kõrvitsa.

2 käiku Muhu pagarite juurde Telliskivis.
1 külaskäik Meriväljale uut grillimajakest uudistama ja mere äärde patseerima.

1 lõunasöök / tagantjärele-sünnipäev KiviPaberKäärid kohas Telliskivis, Foody Alleni kõrval. On ikka fantaasiat inimestel!

2 õhtusööki - üks Kukekeses kahekesi ja teine Moonis koos lapsukesega.

1 garaažikoht talveks (see tekkis iseenesest, eelmisetalvine üürija lihtsalt pakkus ka selleks talveks)
1 kohtumine Tivoli köögi ja muu sisustuse teemal.
1 kinnisvara hindamine (vaatamata esialgu rabedana tundunud kontaktile tegi hindaja oma töö väga kiiresti, põhjalikult ja professionaalselt ja mis peamine - tema hinnang langes üsna täpselt kokku minu omaga).
1 uus marsruut kesklinna (Kalaranna tänavat pidi, ehk siis kõigepealt suund hoopis Kopli poole, aga see-eest ei mingit Niine tn ristmikku ega auringi ümber Skoone bastioni). Auto juubel ka!

1 uus marsruut lennujaama (taksojuht õpetas: Telliskivi-Tehnika-Filtri ja juba ongi see uus viadukt Järvevana teel ja Ülemiste keskus... laps muidugi teatas, et see ju ammu teada tee).

Murakareis

Sel aastal saime seenereisi asemel murakareisi. Sama koht, samad mäed ja metsad, aga 5 päevaga kohtasime vaid 10 seent. Kivipuravikud praadisime hommikupudru kõrvale, muudega ei hakand mängimagi. Ülekasvanud puravikke nägime, aga need olid jala peal ära kuivanud. Pole ka ime - kuiv ja 20 kraadi kandis.Nii et tavapäraste mütsi, kinnaste, fliisi ja vihmajope asemel läks seekord vaja vaid üleskeeratud varrukatega särki, millel t-särk toeks all. Isegi püksisääred sai üles keerata.

Aga murakaid kogunes üle 4 liitri! Üks koht oli varasemast teada: Storulvå matkakeskusest Sylarite poole ja enne jõge paremale mäkke - seal on orgudes pisikesi murakarabasid. Hoopis uus maa oli Handöli jõe ja Storulvå tee vaheline ala, kuhu Enaforsholmi peremees Bosse soovitas vaadata.
Kõigepealt lähenesime sellele Handöli küla poolt. Elektrijaama paisu juures läksime rippsilda pidi üle jõe, siis järsust kaldamäest üles ja mööda kõrget jõekallast koseni. Sealt paistiski juba tee kätte ära ja selle järgi oli hea orienteeruda. Murakad olid enamjaolt küll veel kõvad, kuid siiski juba piisavalt prisked, et järelvalmida. Külas tagasi, vaatasime sisse ka kohvik-poodi ja ostsime ühe voolukivist ketta. Selle peal on hea sööke-jooke soojas või külmas hoida.

Teisel päeval lähenesime alale tee poolt ja seal olid marjad hoopiski küpsed või koguni üleküpsed. Isu sai täis süüa, sest päris mudrut ei tahtnud ju kaasa korjata, aga maha vedelema ka ei saand jätta.

Elasime seekord prooviks uues majas nimega Lillåstuga. Meie jaoks uues, sest majake ise on ehitatud millalgi 1970ndatel ja on seetõttu seestpoolt väga plastine (isegi magamistubade lagedeks on pingutatud plast), kuigi väljast kena puidust ja punane. Otse jõe kaldal, terrass jõe poole ja sääse/kihulaseparv ümber. Elutuba, 2 magamistuba, köök ja dušš/wc. Kööki tahtsime kahel põhjusel. Peamajas serveeritakse hommikusööki kella 9ni, sest normaalsed mägimatkajad teevad pikki päevaretki ja tahavad vara startida. Meie aga otsustasime, et kui on puhkus, siis olgugi puhkus, ja anything before 9 o'clock is midnight, nagu Taat teadis. 4 korda odavam tuli poest toodud ja ise tehtud hommiku-ja lõunasöök ka kui peamajas. Lisaks arvasime, et kööki vaja seente kupatamiseks ja külmikus hoidmiseks. Murakatele kulus ta ikka marjaks ära.

Õhtuti lasime end poputada Bossel ja Ingalillel. Eriti äge oli see, et 2 õhtul oli meil erarestoran. Nad olid plaaninud jätta maja paariks päevaks turistivabaks, et lehmad karjamaale tuua ja muid toimetusi teha, aga broneerimissüsteem ei saanud sest plaanist õigel ajal teada ja nii me sseal siis olimegi. Ühel õhtul tuli Bosse ja istus ka meie juurde juttu ajama. Ingalilll aga võttis ja keetis meile oma aia kartuleid (selle suve parimaid), sest ta unustand poest osta. Nad on ikka nii toredad inimesed.

Lehmadega said nad igatahes vatti. Need tahtsid muudkui koju tagasi minna ja mitu korda läksidki, elektrikarjusest hoolimata - läbi metsa ja mööda teed ja... Bosse kartis kõige rohkem seda, et nad raudteele kolama lähevad. Koplist välja pääsesid nad tänu madalale veetasemele jões. Kopliaed (see jupp vist ikka ilma elektrita) ulatub jõkke, aga et vesi madal, said nad kõndida ümber aia otsa ja läind nad olidki. Paigale jäid alles selles koplis, millel jõepiiri pole.
Meie maja juures koplis oli ka umbes 11 lammast, aga need ei tahtnud kuhugi ära minna. Kolasid niisama mööda koplit ja niitsid heina ja kasvatasid kasukat ja lihast, et Bossel oleks, mida järgmisel hooajal supiks ja praeks pakkuda.
Üks koduloom oli meil ka.  Esimesel õhtul tegi Lasse paanikat, et tema teki sees sibab hiir. Kontrollisin - ei leidnud. Nii kui tuli kustund, kostis jälle imelik sahin. Tõin siis teisest magamistoast hiirevaba teki - ikka sama sahin, aga seekord läks see seina sees laeni ja siis lae kohal välisseinani, siis saabus vaikus. Hommikul kordus sama vastupidises suunas: esmalt sahin üle lae, siis seina sees umbes voodi kõrgusele. Vist mitte päris-, vaid nahkhiir.

70 aastat suurest põgenemisest

Rootsis jälle tormab... Kristlike demokraatide noorteühendus avaldas Dagens Nyheteris seisukoha, et integratsiooni toimimiseks ei piisa enam positiivsest suhtumisest ning Rootsil tuleb leida tasakaal asüülitaotlejate ja riigi vastuvõtu(või -panu?)võime vahel... Partei sekretär reageeris kiiresti, avaldades Svenska Dagbladetis õienduse, et tegemist ei ole kohe kindlasti partei seisukohaga, sest "neil on moraalne kohustus võtta vastu põgenevad inimesed".

KDU i DN 29.9.2014:
För att integrationen ska fungera räcker inte positiva attityder. Vi måste ha balans mellan antalet asylsökande och vår mottagningskapacitet. Vi måste nu seriöst börja diskutera var gränsen går för hur många vi kan ta emot och utifrån det pressa andra EU-länder, skriver KDU-ordföranden Sara Skyttedal.
Efter tre år i landet har enbart 18,7 procent av flyktingar i arbetsför ålder ett arbete, och efter 15 år i landet saknar fortfarande 40 procent av de i arbetsför ålder förvärvsarbete.


Samma dag i SvD:
Kristdemokraterna tar avstånd från KDU:s debattartikel i DN där ungdomsförbundet vill begränsa flyktingmottagandet. Partiet fick reda på att utspelet skulle komma först efter att texten var inskickad. "Det här är inte partiets hållning", säger partisekreterare Acko Ankarberg. Vi har en moralisk skyldighet att ta emot människor på flykt.

Kiire guugeldus väidab, et 44. aastal läks Rootsi u 27000 Eesti sõjapõgenikku. Pärast baltlaste (suuremalt jaolt lätlased) väljaandmist N. Liidule jätkas mingi osa neist teekonda turvalisemasse kaugusesse. Kui kaua võttis eestlastel aega töö leidmine? Või kui palju neile selleks aega anti? Põgenikelaagrites nad ju teab mis palju kuid ei veetnud ja pärast seda tuli enda ja oma pere ülalpidamiseks leida töö ja sissetulek. Väidetavalt oli 50. aastate keskpaigaks enamiku elujärg Rootsi keskklassiga ühel pulgal.

Ja alates 2006. aastast saabub Rootsi igal aastal ligi 100000 inimest, kellest mingi osa on ka tänapäeval sõjapõgenikud. DN artikli väitel töötab neist 3 aasta möödudes ligi 19% ja 15 aasta möödudes 60%...