Imelised rannad

Puhkuse ajal ei taha arvuts kuidagi kotist välja tulla...
Ujumistega on nüüd nii, et merest on käes vähemalt 16 korda ja järvedest 5-6 lisaks. Selle talve peaks siis terve püsima ;)
Katsun jätkata suveseiklustega. Kuna 28. juuliks ähvardati põrgukuumusega, siis otsustasime sisemaale mitte tükkida ja läksime hoopis Nõva kanti. Mis oli tark tegu, sest leidsime esmalt maailma parimad suitsulestad ja siis mõnusa Peraküla ranna nende söömiseks. Ja õhk püsis mõnusalt 25 piires!
Tagasiteel põikasime Haapsallu ja sõime koos tädi Maaraga Epp-Maria Galeriis kukeseenekastet ja vaarikakooki. Latte oli võrratu, teenindus armas.
Neljap sõitsime Viljandisse: väisasime ema, korjasime Rahetsemal 2 kotti türgi ube ja ujusime tiiru järves. Elasime Peetrimõisa villas - 50% kohaliku "4tärnilise" hinnast, aga parem voodi. Reede hommikul rääkisin Kerstiga tunnikese ilmast ja inimestest, enne kui edasi Pärnusse läksime.
Seal kolisime kõigepealt sisse Koidulapargi hotelli (mõnus ja sõbralik, kuigi naabrus on veidi lärmakas - kesklinna asi). Õhtul käisime tiiru Audrus tädi juures ja Valgerannas ujumas ja kolasime niisama linna peal ja sõin käigu pealt paar pontsikut. Selles linnas on lausa fantastiliselt mõnusalt aeglane tempo! Muuhulgas otsisime üles Villa Artese, mis on pargi merepoolse serva lähedal ja mida peab klassiõde Ülle. Tundus väga vaikne ja rahulik, nii et järgmine kord katsume sinna toa saada. Meie hotelli kõrvalaias oli jazzikontsert; kõrvaltänavas mängis ühe söögikoha ees umptsa-bänd, teises kohas lasti jazzi. Esimeses istusid peaasjalikult soomlased, teises eestlased... Ilma soomlasteta oleks Pärnus vist päris nutune.
Hommikusöögiks pannkoogid, kuid mitte hilistele ärkajatele (Lasse võttis kogenud mehena õnneks kohe 2 tükki, nii et ma sain ikkagi ka natuke). Pärast keskpäeva läksime randa, mis oli juulilõpu laupäeval pea inimtühi. Tuuline ja pilvealune ilm, aga soe ometi! Pärast lõunat hakkas siiski rahvast juurde tulema. Kella 3 ajal oli õhk 25 ja vesi 24 kraadi ja lained sellised mõnusad, et ujuda polnud vajagi, sai niisama ulpida. Suve parim meri! Varase õhtusöögi (kohaliku kaluri Tarmo püütud koha, praetud) sõime Mahedikus, mis on ka üks hirmus armas koht.
Enne ärasõitu käisin veel sugulasi kollitamas. Otsisin üles täditütre, keda viimati trehvasin mõned aastad tagasi Tallinna bussijaamas (ja ime küll, me tundsime teineteist ära!). Nüüd nägin ka ta meest, keda polnud kohanud... hmm... 10? 15? 20? aastat. Mõned inimesed ei muutu isegi vanemaks mitte:) Ja tütart, keda viimati nägin 90. aastatel, kui ta Tartus tudeng oli. Temaga taastasin kevadel vähemalt meilitsi kontakti, asi seegi.
Ühe mõnusa ranna leidsime veel, Lohusalust. Kohe sadama kõrvalt. Enne veel vaatasime lootusrikkalt metsa, aga nägime vaid paari pilvikut. Mustikaid see-eest oli nii palju, et mõned võtsime ka linna kaasa. Lõunaks oli sadamakõrtsis okroshka, millest Lasse suurde vaimustusse sattus ja teatas, et sellise supi eest võiks Rootsis luksrestoranis hingehinda küsida. Ja kõige tipuks päästsin merest sellise ilusa liblika... Loodan, et ta ei pannud väga pahaks.
Pirita rannas käisime ikka ka.
Jah ja siis sõitsimegi laevaga tagasi Rootsi. Õhtusöögiks saime vene restorani ainsa merevaatega laua. Kui laua kinnipanemise järjekorras ootasime, ütles üks mööduv rootslane teistele: ah, see on mingi vene koht, siin pole midagi süüa. Ja tõesti, Grill House on ikka palju kindlam - ei mingeid imelisi pliine ega pelmeene ega uhhaad :)