Luxus

Nädalavahetus Stockholmis oli luksuslik! Head sõbrad, hea söök, hea ilm, hea uni (isegi ühe lõunase jõudsin teha).
Reedel tulin megaheale ideele osta kodusushist paar karpi kaasa ja minna lennuki pealt tulnud kallite külalistega Sigtunasse järve äärde sushipiknikku pidama, aga laup lõunaks läks nii pilve, et ei riskinud. Ja mis selgus? Arlanda ja Sigtuna on hoopis teises ilmatsoonis, neil seal paistis päike. Järgmine kord siis hea teada. Seda enam, et Mälari randa oli ehitatud 2 pinkidega ujumissilda ja üks suur lebopinkidega koht. Siis varasematele piknikukohtadele lisaks.
Ühesõnaga, sushit söödi hoopis kodus rõdu peal. Siis kiire tiir linnas ja juba ootaski meid laud saare tärnirestoranis Lux. (Stockholmis on 4 ühe ja 2 kahe Michelini tärniga restorani, 1 neist ühetärnilistest meie hea naaber.)
Lisaks sellele, et toit on seal imehea ja teenindus tähelepanelik, käib iga toidu juurde paras sõu ja jutt. Enne pearooga toodi lauda 3 sorti tervitusampsud ja soe sepik 2 sorti võiga. Lammas ja part olid võrdselt head ja seatükk pardi juures lihtsalt suussulav. Nii et vaatamata tärnidele sai ka ühest roast kõhu täis, aga ega siis magustoitu saanud kööki jätta.
Kui praade oli menüüs 3 (kolmas oli koha), siis magusat vähemalt 6 ja valik polnud kerge. Võitsid rabarber,
virsik-vaarikas
ja maasikas.
Koju tagasi veeresin.
Pühapäeval oli üsna varajane start, et enne külade äralendu Sigtunasse põigata. See oli armas nagu alati; boonusena leidsime muuseumist SASi vormirõivaste näituse. On ikka koledaid tehtud! Ja ilusaid! Nalja sai ka. Panime sisse astudes imeks, et keegi meie käest raha ei taha; näitusesaalis pidime ka ise tuled põlema panema, sest hämar oli. Kui välja hakkasime minema, seisis seal kolm hämmingus tädi, kes küsisid, kust meie tuleme. Näituselt. Kuidas me sisse saime? Sellest uksest. Aga miks alarm tööle ei hakanud? Selgus, et olime enne avamist sisse pääsenud, sest keegi oli ukse lukust lahti ja alarmi peale panna unustanud. Me ei öelnud tädidele, et oleme Eestist (ja üks meile järgnenud pere ka) ja tulime Sigtunasse jälle korda majja lööma, muidu oleks nende hämmingust vast sokk saanud.
Kassi seekord ei näinud, hoopis sadamasse purjetavat viikingilaeva. Kirikuvaremes õitses ka sel aastal mitme meetri kõrgusel päevalill. Keegi peab neid sinna külvamas käima. Tädi Pruuni juures käisime ikka ka, kooki/saia söömas ja kohvi/teed joomas. Muidu polekski nagu Sigtunas käinud. Õnneks jõudsime valmis just enne vene hordi saabumist.