Teisel Provintsi-päeval, mis oli laup, sõitsime siis mere äärde rannamõnusid nautima. Kuna eelmisel aastal sattusime omaenese tarkusest tankeritest piiratud lahesoppi, juhtis seekord ekspeditsiooni Jeanette. Läksime viiekesi ja alguses kahe autoga, sest Jeanette pidi lapselapse pärast koju Avignoni viima, ja kuna nad on mingil põhjusel otsustanud, et mind ja Lasset sellesse linna lasta ei või (äkki langeb siis linnale miski needus peale?), siis ei tulnud kõne allagi, et me lihtsalt kõik koos koduteel sinna põikaksime. Ja tervet maad polnud jällegi mõistlik kahe autoga sõita, nii et paras logistiline pähkel. Seda enam, et Jeanette pole mobiili-inimene ja tema puhul kehtib vana hea 'kell 8 kella all' meetod. Poisid võtsid minu Citroen 2CV tagaistmele, Jeannette sõitis oma uuema aja prantslasega. Enne starti leppisid kohalikud kokku, kus kokku saadakse ja ühte autosse kokku kolitakse - see pidi sündima mingi Avignoni viiva tee otsa juures. Leitigi autole hea varjuline plats, vangerdasime end suuremasse autosse ja sõit Saintes-Maries-de-la-Meri poole algas. Nimi on selline keeruline, sest a) see on Prantsusmaal ja b) siia olla pärast Egiptusest lahkumist tormi tõttu sattunud kolm Jeesust ümbritsenud Maarjat.
Nii tasast maad kui Camargue annab isegi Eestis otsida! Täiesti sile, ainsad kühmud on peaaegu valged hobused ja mustad võitlushärjad. Neid - eriti hobuseid - oli tee ääres ikka uskumatutes kogustes, kümnete kaupa ratsutamisvalmis. Komme on viide sellele ajale, kui siin elasid enamjaolt mustlased, kes hobustega härgi karjatasid.
Üks esimesi asju, mida linna jõudes nägime, oli rodu tänapäevaseid mustlashingi kolmerattalistel motikatel.
Teine asi oli loomulikult restoran, sest kätte oli jõudnud püha lõunasöögiaeg ja seda ei või ometi mööda lasta, olgu või Vahemeri käeulatuses. Pärast tavapärast valimisprotseduuri (liiga täis, liiga tühi, liiga turistikas, terras liiga tänava ääres) maandusime ühte ja tellisime kõige väiksemad, 3-käigulised menüüd, et ikka ujuda ka jaksaks. Siin on näha 2 eelrooga: minu väga hea kalasupp (kuigi välimus seda arvata ei lase; süüakse röstisaia, küüslauguse majoneesi ja riivjuustuga) ja Jeanette'i minikalad. Praeks võtsin kohaliku härjapaja, aga see ei ületanud kalasuppi mitte millegi poolest. Magustoit see-eest oli lumepallisupp (siinmail ujuv saar) ja see oli küll sama hea kui lapsepõlves. Enne magustoitu pidime paraku taluma ühe kitarriga trubaduuri plaadiesitlust, mis oli vähemalt 5 lugu liiga pikk ja igaüks lõbustas end, millega oskas.
Selleks ajaks, kui me lõpuks randa jõudsime, olid enne kaugel eemal paistnud pilved meie kohale jõudnud ja läksid muudkui tumedamaks. Sellest me end suurt segada ei lasknud, tegime soojendusharjutusi ja testisime varvastega vett. No ei olnud soe. Isegi jahe polnud minu mõõdupuu järgi, ei õhk ega vesi. Jeanette oli sama meelt.
Lasse oli ainus vapper, kes end korraks ka üleni märjaks kastis, et pikale autosõidule natukegi sisu anda. Tagasi kaldale jõudis koos esimeste piiskadega. Pärast sellist vihma ei pane ma enam imeks, kuidas saab vesi maju ja mägesid paigast viia... Taevast tuli korraga selline kosk, et 150 meetri kaugusel oleva autoni jõudes ei olnud hamba all ka kuiva kohta! Justkui oleks koos riietega ujumas käinud, ainult selle vahega, et vihm oli hulga soojem.
Kel oli, vahetas kuivemad riided selga, kel polnud, väänas välja, palju sai, ja Jeanette keeras autol kütte käima, et me soojad püsiksime.
Kuna rannas polnud enam suurt midagi teha ja kojusõiduks varavõitu, põikasime vaatama veel ühte Camargue'i kuulsust. Aigues-Mortes on kindluslinn, kust saadeti teele 7. ja 8. ristisõda. Autost välja ja linna sisse me ei läinud, tegime tiiru ümberringi. No on imposantne küll! Koduteel sattusime vanade autode kolonni keskele. Calle vana Citroen oleks nende seas ikka üsna uueke välja näinud. See punase katusega tüüp oli eestpoolt vägevate ümarate vormidega, aga nime lugeda ei näinud. Peaks minema automuuseumi uurima, kas neil on midagi sarnast.
Just siis, kui tundus, et seiklused on selleks päevaks otsas ja oleme turvaliselt tagasi Provintsi teedel, selgus, et me olime hommikul Calle Citroeni pagana hästi ära peitnud. Keerasime risttee pealt ühele teele - ei miskit, proovisime teist - ikka ei tundunud koht tuttav. Jeanette arvas ehtprantslasliku muretusega, et näe kui hooletud, kaotasime terve auto ära. Calle oma arvamust sõnadesse ei pannud, aga tal on üsna ilmekas nägu. Lõpuks tekkis lootusega segatud kahtlus, et me otsime ehk vale risttee juurest. 5km edasi oli juba rohkem õnne ja jagunesime viimaseks etapiks jälle kahte autosse.
Koduteel tegime peatuse Cavaillonis, et hommikuks värsket saia osta. Lagnesis pole nimelt enam korralikku pagariäri. Vihmast polnud siin jälgegi, tänavakohvikud puha kuivad ja rõõmsad.
Sunday, 13 November 2011
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment