Tegelikult on Apt (täisnimega Apt en Provence) vägagi tähtis koht. Sealt oli Calle ostnud oma Citroen 2CV, mis kogu eelmise elu oli kuulunud ühele kohalikule kloostriülemale. Et Prantsusmaal paberimajandus päris kaua aega võtab (sellise krutskilise keele juures pole ka ime), oli auto paberites veel hulk aega omanikuna olnud kirjas härra abee. Nii et kui Callel politseiga asja oli (või neil temaga), siis oli temasse ikka väga aupaklikult suhtutud.
Esmaspäeval olime jälle täielikult komplekteeritud ja tegime lõunaväljasõidu külakesse nimegaSaint Saturnin-les-Apt. Tee peal sõitsime mööda pikast jõugust jalgratturitest, kes olid riietatud punastesse CCCP-kirjaga dressidesse. Ma ei saand muidugi jätta tegemata natuke sapist kommentaari läänemaailmas leviva trendi kohta kasutada ja idealiseerida punaseid sümboleid - viisnurki, Ched ja muud sellist. Kusjuures ühiskond aktsepteerib... Nojah, igatahes esimeste ratturite juures pidas Jeanette auto kinni ja nõudis dressi kohta aru. Selgus, et lühendi taga peidab end miski Kanada rattaklubi.
Lõunat sõime vanas postijaamas küla peaväljaku ääres. Ettekandja rääkis pikalt-laialt selle ajaloost, aga kusagil viienda minuti kandis andsin mina alla ja lasin mõtte mujale rändama. Mehed valisid korraliku lihaprae, naised sellised erinevad taimetaldrikud ja kõik jäid jube rahule.
Kõige ette käis meestel kohaliku kombe kohaselt ka klaas pastissi, seda aniisilikööri, mis veega segatakse ja sogaseks läheb.Mõned näited magustoitudest ka. Juustutaldrik kohalike juustudega
ja lavendlijäätis, mis kummalisel kombel polnudki lilla nagu eelmisel aastal Roussilonis jäätiseletis nähtu, kuid maitses täiesti äratuntavalt lavendli järgi.
Lõpetuseks jõime kes kohvi, kes teed. Minu kohvisoovi ette tegi Jeanette pika sissejuhatuse, et ta kaugelt pärit ja imelike kommetega. Ma tegelikult muud ei tahtnudkui kui tavalist sooja piimaga kohvi sellise tassi sees, kuhu kohvile lisaks ka piim mahub.Ja siis kohustuslik tiir küla peal. Esimest korda elus nägin kirikut, mille ukse kohal mitte tsitaat Jeesuselt, vaid Prantsuse Vabariigi loosung.
Kiriku juurest viis paekividest laotud tee muudkui üles-üles-üles järgmise kiriku juurde, aga nii kõrgele viitsis ronida vaid Jeanette. Me teised vaatasime seda eemalt veehoidla juurest.
Esimene vaade veehoidlale oli hoopis niisugune:
Tagasiteel jäime puude varjus ootama, et Jeanette oma matkalt tagasi jõuaks. Ootasime ja ootasime, ei kedagi. Muud inimesed ikka liikusid siia ja sinna. Calle võttis asja stoilise rahuga, meil teistel hakkas mure ja lootusetus maad võtma.
Lõpuks ilmus Jeanette välja ja mis selgus? Ta oodanud meid juba jupp aega auto juures, sest ta oli ometi andnud Callele selges prantsuse keeles korralduse mitte sama teed tagasi tulla, vaid vana veski kaudu auto juurde minna.
Ja siis oligi käes teisipäev ja tegime enne ärasõitu veel viimase jalutuskäigu mööda Lagnes'i. Üks küla talentidest meisterdab mini-karjuseonne ja on need seadnud kodutänava äärde väljanäitusele. Siinkandis kasutatakse neid aias päkapikkude asemel.
Sealsamas kõrval piidles möödujaid katusel peesitav kass ja onnimeistri hoovis elab ka see kukk, kes hommikuti küla üles kireb. Tore tänav!
Pange tähele, millise tänavaomaniku pilguga see kass katuselt alla vaatab! Nende käes ongi ilmselt võim, sest mitme majaukse peal on näha kurja või koguni hullu kassi eest hoiatavaid silte.
Kui juba siltide kleepimiseks läks, siis ka üks tänavasilt, Lagnes'i kõige äärmise tänava äärest. Sealt edasi on juba põllud ja oliivisalud ja mäed ja õunaaiad.
Ühel väravapostil aga on niisugune silt. Väga vajalik, sest muidu võib end siinses idüllis tõepoolest unustada lihtsat külaelu nautima, nii et päevad, nädalad ja aastad kaovad.
Näide sellistest kauaks istuma ja unelema jäänud külaelanikest:
Viimane pilt Lagnes'ist sai seekord selline.
No comments:
Post a Comment