Provence - loo lõpp

Tegelikult on Apt (täisnimega Apt en Provence) vägagi tähtis koht. Sealt oli Calle ostnud oma Citroen 2CV, mis kogu eelmise elu oli kuulunud ühele kohalikule kloostriülemale. Et Prantsusmaal paberimajandus päris kaua aega võtab (sellise krutskilise keele juures pole ka ime), oli auto paberites veel hulk aega omanikuna olnud kirjas härra abee. Nii et kui Callel politseiga asja oli (või neil temaga), siis oli temasse ikka väga aupaklikult suhtutud.Esmaspäeval olime jälle täielikult komplekteeritud ja tegime lõunaväljasõidu külakesse nimega
Saint Saturnin-les-Apt. Tee peal sõitsime mööda pikast jõugust jalgratturitest, kes olid riietatud punastesse CCCP-kirjaga dressidesse. Ma ei saand muidugi jätta tegemata natuke sapist kommentaari läänemaailmas leviva trendi kohta kasutada ja idealiseerida punaseid sümboleid - viisnurki, Ched ja muud sellist. Kusjuures ühiskond aktsepteerib... Nojah, igatahes esimeste ratturite juures pidas Jeanette auto kinni ja nõudis dressi kohta aru. Selgus, et lühendi taga peidab end miski Kanada rattaklubi. Lõunat sõime vanas postijaamas küla peaväljaku ääres. Ettekandja rääkis pikalt-laialt selle ajaloost, aga kusagil viienda minuti kandis andsin mina alla ja lasin mõtte mujale rändama. Mehed valisid korraliku lihaprae, naised sellised erinevad taimetaldrikud ja kõik jäid jube rahule.Kõige ette käis meestel kohaliku kombe kohaselt ka klaas pastissi, seda aniisilikööri, mis veega segatakse ja sogaseks läheb.
Mõned näited magustoitudest ka. Juustutaldrik kohalike juustudega
ja lavendlijäätis, mis kummalisel kombel polnudki lilla nagu eelmisel aastal Roussilonis jäätiseletis nähtu, kuid maitses täiesti äratuntavalt lavendli järgi.Lõpetuseks jõime kes kohvi, kes teed. Minu kohvisoovi ette tegi Jeanette pika sissejuhatuse, et ta kaugelt pärit ja imelike kommetega. Ma tegelikult muud ei tahtnudkui kui tavalist sooja piimaga kohvi sellise tassi sees, kuhu kohvile lisaks ka piim mahub.
Ja siis kohustuslik tiir küla peal. Esimest korda elus nägin kirikut, mille ukse kohal mitte tsitaat Jeesuselt, vaid Prantsuse Vabariigi loosung.
Kiriku juurest viis paekividest laotud tee muudkui üles-üles-üles järgmise kiriku juurde, aga nii kõrgele viitsis ronida vaid Jeanette. Me teised vaatasime seda eemalt veehoidla juurest.
Esimene vaade veehoidlale oli hoopis niisugune:
Tagasiteel jäime puude varjus ootama, et Jeanette oma matkalt tagasi jõuaks. Ootasime ja ootasime, ei kedagi. Muud inimesed ikka liikusid siia ja sinna. Calle võttis asja stoilise rahuga, meil teistel hakkas mure ja lootusetus maad võtma.
Lõpuks ilmus Jeanette välja ja mis selgus? Ta oodanud meid juba jupp aega auto juures, sest ta oli ometi andnud Callele selges prantsuse keeles korralduse mitte sama teed tagasi tulla, vaid vana veski kaudu auto juurde minna.

Ja siis oligi käes teisipäev ja tegime enne ärasõitu veel viimase jalutuskäigu mööda Lagnes'i. Üks küla talentidest meisterdab mini-karjuseonne ja on need seadnud kodutänava äärde väljanäitusele. Siinkandis kasutatakse neid aias päkapikkude asemel.
Sealsamas kõrval piidles möödujaid katusel peesitav kass ja onnimeistri hoovis elab ka see kukk, kes hommikuti küla üles kireb. Tore tänav!

Pange tähele, millise tänavaomaniku pilguga see kass katuselt alla vaatab! Nende käes ongi ilmselt võim, sest mitme majaukse peal on näha kurja või koguni hullu kassi eest hoiatavaid silte.
Kui juba siltide kleepimiseks läks, siis ka üks tänavasilt, Lagnes'i kõige äärmise tänava äärest. Sealt edasi on juba põllud ja oliivisalud ja mäed ja õunaaiad.
Ühel väravapostil aga on niisugune silt. Väga vajalik, sest muidu võib end siinses idüllis tõepoolest unustada lihtsat külaelu nautima, nii et päevad, nädalad ja aastad kaovad.
Näide sellistest kauaks istuma ja unelema jäänud külaelanikest:
Viimane pilt Lagnes'ist sai seekord selline.

Elu nagu kohtutäituril ehk Provence vol 1

Pidin ikka septembrilõpu provintsireisist kirjutama, aga näe polegi. Selg on süüdi, sest kiropraktik keelas istumise ära. Üks kapp tegelikult on, mis arvuti ees seismiseks just paraja kõrgusega, aga teises toas ja üldse...Väga tore ja mõnus reedest teisipäevani oli. Ilm oli suurepärane (aga mitte pildistamiseks, sest päikest oli liiga palju korraga) ja kuna me eelmisel aastal ümbruskonna olulisemad turismikohad läbi käisime, võtsime seekord seda rohkem aega niisama olemiseks ja elu nautimiseks. Mitte nagu õnnetud kohtutäiturid. Loogiline ju ka - koolitusreis peabki olema intensiivne, mitte mingi lebo puu all või pargipingil. Gordes ja Roussillon olid meil eelmisel korral ära nähtud ja Avignoni ei taha võõrustajad meid miskipärast viia (ise käivad küll), nii et nende reisikavast võtsime seekord ainult Camagrgue'i. Lisaks tiir lavendliväljadele ja teine ühte lähedasse külla lõunasöögile.Elasime samas kohas kus mullugi - Calle ja Janette'i juures Lagnes'i külakeses punaste väravate tänavas. Mitte laternate! Tänav ise on niisugune, kuhu üks sõiduauto parasjagu ära mahub. Tegelikult on tänav muidugi kahesuunaline, nagu kõik teisedki külas.Selle tänava puhul tekkis mul küll väike kahtlus, kas see üheski suunas sõidetav on, aga oli!
Teisest küljest, ühe 'korruse' võrra madalamalt tänavalt on maja selline.Siin hinnatakse läinudaastase suurvihma tekitatud kadu. Hoovimaja seinal jookseb heledam triip, see oli aasta eest pragu, sest müür ei pidanud vihmale vastu ja hakkas tänava poole vajuma koos enda külge ehitatud majaseinaga. Eelmisel aastal oli see tänav kinni, sest müüri ja hoovimaja toestus võttis peaaegu terve tänava enda alla. Aias paistab 2 olulist puud: vasakpoolse ploomipuu taga aianurgas on õuedushh, parempoolse hurmaapuu all on laud. Selle taga veetsime tunde! Puu on parasjagu nii laia võraga, et kui vaja, leiavad kõik selle all varjulise koha, vastu õhtut aga mahuvad päikese kätte. Seal sõime lõunat, kui päeval kodus olime, jõime pärastlõunateed või õhtusöögieelset õlut. Laua taga arutati selgeks päris palju maailma asju.Laua taga kirjutati sõpradele postkaarte ja 'divideeriti' enne ärasõitu kulusid, et kellelegi liiga ei tehtaks. Selle viimase peale kulus üksjagu aega, sest väljas süües maksis enamasti üks, bensiini ja koduse söögi eest aga teine ja kõige tipuks selgus, et võõrustajatel on küll leivad ühes kapis, aga rahad vägagi eraldi kottides. Paar tänavat ülevalpool elavad ühes aias kukk ja haned. Võimlik et kanad ka, neid polnud kuulda. Ja ühel hommikupoolikul läks väravast mööda seltskond hobustel. Kui pilti tegin, jäi mees kenasti seisma ja edasi sõites tänas. Ilmselt siis tähelepanu eest.
Muidu valitses külas selline mõnus külaidüll:Välja arvatud pühapäeval, kui toimus külapidu ja keskväljaku ümbrus muutus laadaplatsiks. Lettidel olid meepurgid, lavendliõli pudelid, pikad saiad, viinamarjamahl ja loomulikult kohalik vein. Isegi kartul, kuigi see pole justkui eriti kartulipiirkond.Ja mis külapidu see ilma külakapellita on...
Lassele hakkas Lagnes igatahes nii hästi meeldima, et uuris teine kohe põhjalikult kinnisvarapoe vaateakent. Ostuks siiski ei läinud, sest pood oli kinni.
Kohe esimesel õhtul tegime paaritunnise jalutuskäigu lähema vaatamisväärsuse peale. Esmalt läks tee läbi metsakõrguse pilliroo.
Edasi tuli lagedam maa ja rada jätkus piki kanalit. Teisel pool vett oli väga toskaanalik maastik - oliivisalu, küpressid ja üksik maja, taamal mäed. Need kaks kanti ongi üsna sarnased, isegi toidu poolest.
Seda imeasja käisimegi vaatamas: kanal sillal ehk akvedukt. Mitte küll vanade roomlaste ehitatud, aga umbes 16. sajandist siiski. Akvedukti all orus on jõgi, nii et nad on ehitanud kanali üle jõe... Loogiline?
Natuke eemalt paistab akvedukt ise ka välja. Oskasid ehitada küll!