Tihe advent

Viimased paar nädalat on olnud paganama intensiivsed ja reedene tööpäev venis üle kl 7. Oh mis rõõm siis, kui natuke pärast kümmet koputati uksele ja trepi peal oli umbes 10pealine jõuk... Mind nähes palusid viisakalt vabandust ja ütlesid, et nad hoopis korrus kõrgemale minna tahtsid. Jippii, jälle pidu majas! Lasse läks muidugi kohe torssi ja teatas, et nüüd on pidu hommikuni ja üldse oleks tark ära hotelli minna. Noomisin, et selliste sõnadega tuleb ettevaatlik olla, sest sõnad kipuvad tegelikkuseks saama, aga ta ei usu seda asja. Et mina väsind olin, läksin natuke pärast 11 üles naabriga rääkima. (Öörahu algab siin riigis kell 10, teatas majaomanik mulle, kui lepingut sõlmisime.) Naaber oli segamisest äärmiselt nördinud. Temale tulnud Pariisist kallid külalised, kellega suhtlemist ma tal ära ei saa keelata, pealegi pole neil mingit pidu, sest muusika ju ei mängi. (Selle peale ei osanudki kohe midagi arvata, selginemine tuli alles hiljem - pidu on see, kui muusika mängib nii valjusti, et suhelda pole võimalik.) Pealegi pole ta viimased 3-4 kuud siin elanud ja nii kui ta tagasi on, tulen mina ja rikun kõik ilusa... (Mis kummalised lood - tühjas korteris mu pea kohal koristatakse tolmuimejaga tube, lohistatakse mööblit ja trambitakse kontskingades üle mu lae.) Lubas siiski, et nad teevad varsti sorti ja lähevad linna peale. Läksidki, nii kesköö paiku, kui seltskond oli 15ni kasvanud. Vähemalt lubas, et järgmine kord annab seltskonna saabumisest mõned päevad ette teada, et jõuaksime emigreeruda. Hea mees, kes lubabki.

Eelmine nädvah Tallinnas oli see-eest ülimalt positiivne, vihmale ja pimedusele vaatamata. Ainus kurb noot oli see, et naabrite shoti terjer oli ära surnud.
Pooleteise päeva sisse mahtusid kõik need asjad:
hommikusöök Kalamaja Boheemis, kuhu Triin 20 minutiga kodust (et mitte öelda voodist) kohale kimas; uute läätsede tellimine; tutvuse uuendamine Soo tn Rimiga, mis on põhjalikult ümber ehitatud; suur ja uhke OV 20. sünnipäeva pidu Estonias; mõnus pooltund Erki & Kaja seltsis Reval Cafes; jalutuskäik läbi vanalinna koju (sel hetkel oli kuusk Raekoja platsil jälle korraks püsti); soolaleib Hannese juures Viimsis.
Estonias oli koos väga palju toredaid inimesi, aga kahjuks oli kontserdi eel ja vahel suhtlemiseks nii vähe aega, et paljudega ei jõudnud sõnagi vahetada ja paljusid ei näinudki. Ühe ekskolleegi silmis hakkasid tiirutama suured küsimärgid, kui väitsin, et Prüssel on lahe linn ja selle ümbrus vaat et veelgi lahedam. Kõige suurem üllatus ja rõõm aga oli vaheajalt saali tulles näha lapsepõlvesõpra Kadit, kes joonistas järgmise aasta OV kalendri jaoks pildid. Me polnud ligi 20 aastat kohtunud ja olime just tänu sellele kalendrile FBs kontakti võtnud - ja seal ta istus kui saatuse sõrm!
Kontsert oli helge otsast lõpuni. Üks mu lemmikhelisid siin maailmas on see, mida teeb orkester pärast tooni kättesaamist ja enne dirigendi saabumist. Lisaks oli huvitav orkestrit vaadata. Kohe lava ääres istus naistshellist, kelle vasak käsivars kaela keskmise osa peal mängides võdises nagu... nagu... Lasse sai vaevu naerust jagu, kui talle näitasin. Keegi võiks ometi inimesele head nõu anda, et kandku vähemalt küünarnukini varrukaid. Kõige saalipoolsel viiuldajal igatahes seda muret polnud, temal oli vähemalt poognakäel vinge muskel.
Lisalood tulid ka. Esimest viisakalt teadustati, teine oli nii tuntud, et ei peetud vajalikuks. Ungari tantsu mõtlesin välja, aga helilooja koha peal oli tühjus. Ega ma uuema muusika puhul ka enamasti esitajaid ja autoreid ei tea. Eda, hea inimene, saatis õnneks enne ööd valgustava sõnumi - Brahms - ja uni võis tulla.
Pühapäevane hommikusöök-brunch oli ebatavaline. Olime Rimist õhtusöögiks ostnud kasukasalatit ja marineeritud räimi, aga õhtu läks nii pikale, et isu asemel oli uni. Nüüd siis oli pudru asemel selline originaalne hommikumenüü.
Hannese elamine on igati aus ja ilus, ka sellest pole lugu, et suures majas. Kõige muljetavaldavam oli automudeleid täis kapiriiul, puha volgad, ladad ja moskvitchid originaalkarpides. Süüa oli nii head ja nii palju, et pisar tuli silma, kui pidime läbi tormi lennujaama poole spurtima. Seenesalatiga pannkoogid ja singi-porru pirukas said õnneks enne minekut ära lahendatud, aga salatid, singirullid ja kalavaagen jäid puha teistele.
Õhkutõusul tegid lennukid natuke tivolit. Lasse omas oli üks väike laps selle peale nii südantlõhestavalt naerma hakanud, et ka suured said suud muigele.

Prüsselis midagi nii põrutavat pole, peale selle, et volinik hoiatas, et kui asi kiiresti ei parane, on käes ühisraha viimased 10 päeva. Roosid ja tokkroosid õitsevad, reedel nägin ka õitsevat forsüütiat. Selle järgi võiks ju arvata, et kevad käes. Puus laseb ka jälle elada ja pilateses käia, juhhei! Läheneva jõulu puhul sai laud punase lina ja poodud päkapikud lasti jälle kapist välja. Praegugi tiirutavad siin omaette.