Tihe advent

Viimased paar nädalat on olnud paganama intensiivsed ja reedene tööpäev venis üle kl 7. Oh mis rõõm siis, kui natuke pärast kümmet koputati uksele ja trepi peal oli umbes 10pealine jõuk... Mind nähes palusid viisakalt vabandust ja ütlesid, et nad hoopis korrus kõrgemale minna tahtsid. Jippii, jälle pidu majas! Lasse läks muidugi kohe torssi ja teatas, et nüüd on pidu hommikuni ja üldse oleks tark ära hotelli minna. Noomisin, et selliste sõnadega tuleb ettevaatlik olla, sest sõnad kipuvad tegelikkuseks saama, aga ta ei usu seda asja. Et mina väsind olin, läksin natuke pärast 11 üles naabriga rääkima. (Öörahu algab siin riigis kell 10, teatas majaomanik mulle, kui lepingut sõlmisime.) Naaber oli segamisest äärmiselt nördinud. Temale tulnud Pariisist kallid külalised, kellega suhtlemist ma tal ära ei saa keelata, pealegi pole neil mingit pidu, sest muusika ju ei mängi. (Selle peale ei osanudki kohe midagi arvata, selginemine tuli alles hiljem - pidu on see, kui muusika mängib nii valjusti, et suhelda pole võimalik.) Pealegi pole ta viimased 3-4 kuud siin elanud ja nii kui ta tagasi on, tulen mina ja rikun kõik ilusa... (Mis kummalised lood - tühjas korteris mu pea kohal koristatakse tolmuimejaga tube, lohistatakse mööblit ja trambitakse kontskingades üle mu lae.) Lubas siiski, et nad teevad varsti sorti ja lähevad linna peale. Läksidki, nii kesköö paiku, kui seltskond oli 15ni kasvanud. Vähemalt lubas, et järgmine kord annab seltskonna saabumisest mõned päevad ette teada, et jõuaksime emigreeruda. Hea mees, kes lubabki.

Eelmine nädvah Tallinnas oli see-eest ülimalt positiivne, vihmale ja pimedusele vaatamata. Ainus kurb noot oli see, et naabrite shoti terjer oli ära surnud.
Pooleteise päeva sisse mahtusid kõik need asjad:
hommikusöök Kalamaja Boheemis, kuhu Triin 20 minutiga kodust (et mitte öelda voodist) kohale kimas; uute läätsede tellimine; tutvuse uuendamine Soo tn Rimiga, mis on põhjalikult ümber ehitatud; suur ja uhke OV 20. sünnipäeva pidu Estonias; mõnus pooltund Erki & Kaja seltsis Reval Cafes; jalutuskäik läbi vanalinna koju (sel hetkel oli kuusk Raekoja platsil jälle korraks püsti); soolaleib Hannese juures Viimsis.
Estonias oli koos väga palju toredaid inimesi, aga kahjuks oli kontserdi eel ja vahel suhtlemiseks nii vähe aega, et paljudega ei jõudnud sõnagi vahetada ja paljusid ei näinudki. Ühe ekskolleegi silmis hakkasid tiirutama suured küsimärgid, kui väitsin, et Prüssel on lahe linn ja selle ümbrus vaat et veelgi lahedam. Kõige suurem üllatus ja rõõm aga oli vaheajalt saali tulles näha lapsepõlvesõpra Kadit, kes joonistas järgmise aasta OV kalendri jaoks pildid. Me polnud ligi 20 aastat kohtunud ja olime just tänu sellele kalendrile FBs kontakti võtnud - ja seal ta istus kui saatuse sõrm!
Kontsert oli helge otsast lõpuni. Üks mu lemmikhelisid siin maailmas on see, mida teeb orkester pärast tooni kättesaamist ja enne dirigendi saabumist. Lisaks oli huvitav orkestrit vaadata. Kohe lava ääres istus naistshellist, kelle vasak käsivars kaela keskmise osa peal mängides võdises nagu... nagu... Lasse sai vaevu naerust jagu, kui talle näitasin. Keegi võiks ometi inimesele head nõu anda, et kandku vähemalt küünarnukini varrukaid. Kõige saalipoolsel viiuldajal igatahes seda muret polnud, temal oli vähemalt poognakäel vinge muskel.
Lisalood tulid ka. Esimest viisakalt teadustati, teine oli nii tuntud, et ei peetud vajalikuks. Ungari tantsu mõtlesin välja, aga helilooja koha peal oli tühjus. Ega ma uuema muusika puhul ka enamasti esitajaid ja autoreid ei tea. Eda, hea inimene, saatis õnneks enne ööd valgustava sõnumi - Brahms - ja uni võis tulla.
Pühapäevane hommikusöök-brunch oli ebatavaline. Olime Rimist õhtusöögiks ostnud kasukasalatit ja marineeritud räimi, aga õhtu läks nii pikale, et isu asemel oli uni. Nüüd siis oli pudru asemel selline originaalne hommikumenüü.
Hannese elamine on igati aus ja ilus, ka sellest pole lugu, et suures majas. Kõige muljetavaldavam oli automudeleid täis kapiriiul, puha volgad, ladad ja moskvitchid originaalkarpides. Süüa oli nii head ja nii palju, et pisar tuli silma, kui pidime läbi tormi lennujaama poole spurtima. Seenesalatiga pannkoogid ja singi-porru pirukas said õnneks enne minekut ära lahendatud, aga salatid, singirullid ja kalavaagen jäid puha teistele.
Õhkutõusul tegid lennukid natuke tivolit. Lasse omas oli üks väike laps selle peale nii südantlõhestavalt naerma hakanud, et ka suured said suud muigele.

Prüsselis midagi nii põrutavat pole, peale selle, et volinik hoiatas, et kui asi kiiresti ei parane, on käes ühisraha viimased 10 päeva. Roosid ja tokkroosid õitsevad, reedel nägin ka õitsevat forsüütiat. Selle järgi võiks ju arvata, et kevad käes. Puus laseb ka jälle elada ja pilateses käia, juhhei! Läheneva jõulu puhul sai laud punase lina ja poodud päkapikud lasti jälle kapist välja. Praegugi tiirutavad siin omaette.

Mööbeldab ja trummeldab

Ei, ma peaksin end ikka kuidagi ülemisele naabrile külla sokutama. Ma tahan näha, mis värk seal mööbliga on, et seda peab kogu aeg lohistama. Mitte kord kuus või nädalas, vaid hommikul ja õhtul! Reedel toimus eriti põhjalik mööbeldamine, aga siis oli põhjus vist umbes 5 suurte kohvritega külalist, kellele ilmselt keskpõrandale magamisruumi tehti. Õnneks lahkus seltskond võrdlemisi varakult linna peale ja jäi sinna kauaks-kauaks.
Laupäeval sattus naaber ilmselt Matongés käima, sest öösel kostis hakkas järsku ülevalt imelikke tümpse kostma, justkui trummisoolo. Mingi 2-3 tundi jutti... Aga võib-olla hoopis müras, mine võta kinni. Igatahes tahaksin ma sellist haamrit, et saaks voodist tõusmata nöörist tõmmata ja vastu lage kolkida.
Vaatasin Pealtnägijast lõiku Gunnar Grapsi lätlasest isast. Lahe lugu. Ja issake kui vastandlikud inimesed.
Täna näitas koduteel kraad ainult +4. Hommikul oli umbes sama külm, ja eile hommikul oli kooli hoov härmas olnud.

Vaikne mardilauba

Jajah, ma olen ikka veel siin, ainult et vahepeal on kole tempo olnud: Ardennid ja Tervuren ja Högsjö, lisaks paar päeva teki all haige.
Eile astus kolleeg tööl mu tuppa ja jäi äkki poole sõna pealt suu lahti aknast välja vaatama. Teisel pool siseõue, korrus kõrgemal seisis naine tooli peal ja küünitas ühe käega midagi laest. Või lakke. Eemalt vaadates oli pilt üsna morbiidne...
Ostsin eile igavese hunniku frukte, aga ei ühtegi marti täna ukse taga kolistamas. Ju siis 12 kraadi juures veel küüned ei külmeta ega varbad valuta.
Ükspäev aga tegin sellise tähelepaneku. Istutatakse Prüsselis peenardesse võõrasemasid ja marienblumeneid - valmistutakse talve saabumiseks; istutatakse neidsamu Tallinnas - kevad kätte jõudnud.

9.10.11

Selline imeliku numbriga päev on. Ja sügis on nüüd päriselt kohal, nii Prüsselis kui ka Stockholmis. Hall ja vihmane. Kuigi Stockholmis õitsevad muru sees kahevärvilised kannikesed ja veel miskid helelillad kevadlilled ja Vadstenas on kuulu järgi jälle maasikaaeg, on tuul toorelt külm isegi päikese käes ja paate tõstetakse kaldale. Prüsselis õitsevad pelargoonid veel nagu suvel, kuid nende lehed on heledakirjuks tõmbunud ja papagoid paistavad iga päevaga paremini puude otsast välja. Nad lihtsalt ei oska sügisel punakollaseks minna, ega talvel raagu.
Sellel pildid püütakse vihma pildile.Stockholmis võõrustasime kaht sõpra, tegelikult küll sõber Andersit ja ta naist, sest ükshaaval suhtlemine ei lähe seal kohe mitte. Naine on psühholoog, kes paljud mehe sõbrad juba esimesel kohtumisel eemale peletanud näiteks pärimisega: Kes sa oled? Kusjuures oodates vastuseks isiksuseanalüüsi, mitte et Andersi koolivend või millega tegeldakse. Prooviks ka teinekord? Ja muidugi selgus, et ka need 2 olid Oksast lugenud.
Menüü oli ka sügisene: marineeritud puravikud, kõrvitsasupp ja ahjulõhe.

Words of wisdom

Your time is limited, so don't waste it living someone else's life. Don't be trapped by dogma - which is living with the results of other people's thinking. Don't let the noise of others' opinions drown out your own inner voice. And most important, have the courage to follow your heart and intuition. They somehow already know what you truly want to become. Everything else is secondary. (Steve Jobs, 24.2.1955 - 5.10.2011)

Eesti viikingid Antwerpenis

Eile vallutasid Eestist tulnud viikingid, need kõige hirmsamad viikingite seas, Antwerpeni linna. Vähemalt Steeni-kindluse kõrval oleva platsi, ja kohe terveks päevaks.
Lodjakoda oli tulnud koos paat Turmi, köiekerutamise pingi, purjeteatri, kinolina (et sellel oleks midagi näidata, oli kaasa võetud isegi kinobuss), puutööpingi, puukoorelootsikute meisterdamise materjali ja sepp Heikkiga. Tema juba nalja pärast kusagile ei lähe, ikka tõsist tööd tegema. Ja kui ise enam ei viitsi, sunnib rasket haamrit vibutama teisi. Olgu need teised siis kui tahes haprad ja õrnad.
Kui töö lõpuks valmis tehtud, siis on Heikki küll mihkel sellega platsi peal patseerima ja poseerima.
Ja nii kui kell Maria-kiriku tornis 6 lõi, viskas sepp oma nahkpõlle eest, pakkis haamrid kokku ja muutis immitsa hoopis lahke külaonu omaks. Õllepurk on pildistamise ajaks siivsalt selja taha peidetud.
Pärast rasket päevatööd sai sepp viimaks aega imetleda, kuidas Antwerpenis jõgi tagurpidi käib, kui meri tõuseb. Siis vaatas muigelsui, kuidas semudel Svjata Vatra kiires rütmis tantsusammud täiesti sassi läksid - kõik 3 erinevas faasis.
Aga inimestel oli seal tore ja seda oli hea meel näha. Iseasi, kas põhjamaist kultuuri ikka tuldi kaugel elevatele kaasmaalastele tutvustama...
Publiku seas oli siiski ka võõrapärase olekuga inimeseloomi. Võib-olla tundis tüüp kõrvade tõttu mingisugust sidet viikingitega? Kuigi selline kaunistamisviis on vist omasem mustale mandrile. Minul igatahes hakkas paha ja mitte äsja söödud majoneesiga friikartulitest, need aitasid vahest ainult natuke kaasa.
Esimese oktoobri kohta oli ilm imeline! Vähemalt 25 kraadi, nii kõik tänavad olid täis välikohvikutes laupäeva nautivat rahvast. Justkui polekski läheduses Põhjameri, vaid hoopis Vahemeri.

Siimu sabas

Eile töölt tulles keeras komisjoni kolemaja poolt kõrvaltänavast minu ette äkitselt transpordiminister Siim ise. Käisime terve kvartalivahe nii - tema ees, mina 7 sammu sabas. Siis läks paremale ära, ju vast kodu poole.

Rootsi keeles kõlab hoiatus vaata ette! se upp! - vaata üles! Mis on vähemalt siinsetel tänavatel täiesti kohatu, sest oht (lahtised tänavakivid ja koerasitt) varitseb jalge all, mitte pea kohal. Talvel põhjamaades on iseasi, seal on tõesti tulusam silmad katuseräästastel hoida. Eile õhtul sai väljend aga üsna ootamatu sisu... Vaiksel ja rahulikul Lilla Essingenil kukkus meie maja 6. korruse rõdult alla naine, ja kuna paar naabrit kuulsid kedagi kõval häälel appi hüüdmas, siis vaevalt et ilma abita. Politsei igatahes kahtlustab ta meest. Poolakatest paar, räägitakse. Muidugi on võimalik ka, et naine ise hüpata otsustas, väljaspool rõdu rippudes aga kahetsema ja appi hüüdma hakkas. Enesetappu proovinud inimesed rääkivat hiljem tihtipeale, et ega ma sellepärast siis surra ei tahtnud, et elust isu täis oli. Saa sa siis aru. Õhtu oli igatahes meeldejääv olnud: kell 8 käis politsei uurimas, kas Lasse midagi kahtlast on näinud-kuulnud, kell 1 öösel helistas kohalik kõmuleht Expressen ja tahtis sama teada. Ei saand. Paar inimest oli nendega siiski rääkinud, oli lehest lugeda.

Aga muidu on siin põõsad juba nii hiirekõrvus, et peaaegu rohelised! Ja mitmel pool õitsevad kirsid.

Naabrid

Täna nägin töölt tulles Juubelipargi mosee poolt tulemas keskeas paari. Vuntside ja jopega mees ees, meetri jagu tagapool pearäti ja poolde säärde hõlstiga, lohvakingade ja paksude sokkidega, kuid paljaste säärtega naine. Naine muudkui rääkis ja rääkis (mehega, mitte omaette), kuni lõpuks ka mees üle õla paar fraasi viskas. Varsti läksid me teed lahku: mina otse kodu poole, nemad vasakule.

Be careful what you wish for

Täna käis Lasse Gotlandil täditütre meest Björni ära saatmas.
Mõne nädala eest käinud neil ühel hommikul naabrinaine kohvil ja koos arutatud ühe teise, raskelt vähihaige naabri elu. Björn öelnud siis, et tema küll ei tahaks niimoodi pikalt haiguse käes kannatada - et kui minek, siis parem kohe ja korraga. Pärast kohvi läks siis Barbro aeda askeldama ja Björn keldrisse nokitsema. Paari tunni pärast läks naine vaatama, mida mees seal nii vaikselt teeb... ja leidis ta maas lamamas. Kiirabi tuli ja haigla tegi, mis sai, aga suur veresoon oli katki läinud ja lappida seda ei saanud...
Tore mees oli, viis meid paadiga sõitma ja rääkis lugusid.

Raju mees

Vanaisa Mardi isa Mart elas 1845-1906 ja sai ainult 60 aastat vanaks, aga pidas ära 3 naist.
Esimese, 33-aastase Madli võttis Mart ära 26-aastaselt 1871 ja sai temaga 2 last: Anna Marie sündis päevapealt 9 kuud pärast laulatust, Jüri 4 aastat hiljem. 1890. aasta veebruari algul, paar kuud enne 52. sünnipäeva suri aga Madli ära.
Sama aasta 23. detsembril võttis Mart uue naise, seekord 23-aastase Miina. Mart ise oli siis 45... 2 aastat hiljem sündis Marie Helene ja elu oli ilus, aga 11. detsembril 1895 suri Miina sisemise haiguse kätte.
Mida tegi Mart? Kui kirikuraamatud ei peta, siis juba poolteist kuud hiljem, 28. jaanuaril võttis järgmise naise, 35-aastase Anna! Ja nädal enne seda kuulutati nad kantslist esimest korda maha... Sellest abielust sündiski aasta hiljem, 16. 1.1897 vanaisa Mart.
Anna elas õnneks Mardi üle ja kasvatas lapsed (ilmselt ju ka Miina tütre) üles.
Selline mees siis.

Naabripoisid

Reede õhtul käisime ületee-naabrite juurest, Iiri lihapoest hakkliha ostmas. Seal poes müüakse päris-liha: black angust ja lammast ja... Kaks müüjaselli sättisid letis vorste ja lihasid korda, ise laulsid letitagusele muusikamasinale kaasa. Nii nunnud! Laupäeval tegime siis kotlette, 15 tükki peterselliga ja 12 ilma. Suurem osa läks sügavkülma.

Ja pühapäeval vaatasime elutoa akna peal, kuidas poe kõrvale pargitud ülipikast külmutus-veoautost tassiti poodi 6 seakeret. Nad siis ikka teevadki ise neid vorste ja pirukaid ja asju! Vau!

Pühapäeva õhtul kuulasime Prüsseli vanalinnas eesti jazzi. Tanel Rubeni kvintett oli siin käimas. Jõudsime esimese loo ajal kohale ja saime viimased 2 kohta - loomulikult mu töö-toanaaber Merle lauas, kuhu keegid olid tulemata jätnud. Eesti maailm on ikka kole väike. Pärast läksime üle raekoja platsi bussi peale. Majadele ja akendele oli juba hakanud tulesid tekkima ja kuusk püsti aetud. Tallil rookatuski peaaegu peal, varsti kolivad lambad-eeslid sisse. Nädalavahetuseks lubatakse lund!

Valed liistud

Läinud nädalal muutus internets aeglaseks ja nädvah hangus enam-vähem täiesti ära. Sellele vanale hädale lisaks siis, et minule saadetud paberi peal oleva koodiga ei õnnestu mitte kellelgi mitte ühegi arvutiga wifistuda. Laps eile juba peaaegu sai, kast ekraanil lubas, et konnektib meie võrguga... aga siis tuli järgmine kast ja ütles, et vist ikka on mingi viga külges.
Helistasin siis täna teenusepakkujale. See seletas kõigepealt, et aeglane on sellepärast, et kuu maht on ära kulutatud (mulle lubati, et selle paketi eest võib 32 ööpäeva jutti filme vaadata, või peaaegu nii), aga et sellest saab üle, kui nende kodulehelt 5 euro eest ports juurde osta. No mis võiks lihtsam olla, eks? Aga koduleht nõuab registreerumist. Registreerun. Lisaks kliendinumbrile, e-posti aadressile, paroolile, nimele, sünniajale ja juuksevärvile küsitakse lõpuks veel arve kuupäeva ja aktiveerimiskoodi. Õnneks pakutakse viimastele ka seletust: kliendiks hakkamisel saatsid nad 3 lk paberit, kus peal need on. Leidsin, sisestasin. Ütles, et ei sobi, sest kehtivad 4 kuud, aga mööda on läinud natuke üle aasta! Ja mida ma nüüd siis tegema pean, eh?
Wifiga läks õnneks paremini. Poolel teel kadus meil küll ühendus ära (ka telefoni-, sest ma helistasin skaibi pealt), aga õnneks helistas tüüp varsti tagasi ja me viisime asja edukalt lõpule. Vahepeal jõudsin ka ise sinna tagasi helistada, aga sattusin mingi täielise kretiini otsa, kes hakatuseks teatas, et wifi-abi on üleüldse tasu eest, ei saanud mu täiesti selgest inglise keelest aru ja jagas üldse täiesti jaburaid korraldusi. Hea, et ma ei jõudnud neid täitma hakata.
Sellele toredale tüübile oli igatahes kannatust antud. Selle koha peal, kui ma olin vale koha lahti teinud ja sealt väga vajaliku ära kustutanud, oli siiski kuulda, kuidas ta sügavalt sisse-välja hingas, enne kui ütles endiselt rahuliku häälega: Now listen very carefully...

Hingedepäev läheneb

Nad võiksid neegritel ära keelata tumedate riiete kandmise. Hommikul tuli vastu tume tüüp täpselt nahavärvi poolmantlis, kapuuts peas. Täiesti uskumatult õõvastav pilt.
Õhtul nägin teist sellist, aga tal oli õnneks kapuutsi asemel müts, nii et pea paistis välja.

Läheb peoks

Aga mitte meie juures. Hoopis alt-naabrid, kes alles ükskord öösel valjult pidu pidasid, saatsid hoiatuse. Homme õhtuks on nad külla kutsunud KÕIK seni Belgias kohatud inimesed. Majanaabrid tohivad ka minna, kui nad ses lärmis magada ei saa. Ja sellest teatatakse lahkelt tervelt eelmisel päeval! Palun ettepanekuid, kuhu üheks ööpäevaks evakueeruda.

Tänane ahhaa-elamus: prantsuse keel on kui tango. Tunnis tundub lihtne ja kohati isegi suhteliselt loogiline, aga järgmises tunnis kuulan samu tõdesid jälle kui uusi. Huvitav, mitu aastat läheb, et asjad lõpuks pähe kuluksid? Tangot ma selgeks ei saandki...

Aga vähemalt on nüüd ära ostetud suusarongi piletid. Val Thorens, here we come... natuke vähem kui 5 kuu pärast!

Tume tulevik

Rootsis olid eile valimised. Nüüd häda käes, sest parempoolsed said küll parlamendis enamuse (esimest korda pea 100 aasta jooksul teiseks perioodiks), aga mitte absoluutse. 3 kohta jäi puudu. Valimiste võitjaks peetakse hoopis Rootsi Demokraate (neid, kes SvD testi järgi minule kõige lähemal seisavad), kes esimest korda perlamenti pääsesid - võttes hääli ja kohti nii parem- kui ka pahempoolsetelt. Kõik parlamendiparteid on teatanud, et selliste paremäärmuslastega (Rootsi rootslastele jm radikaalsed loosungid) nemad ei mängi. Partei ise väidab, et distantseerib end nii marksismist kui ka natsismist...

***Tükikesi 29. augusti Svenska Dagbladeti debatiartiklist***
2009. a jaanuaris kaebab Egiptuses sündinud, kuid Rootsis üles kasvanud Alia diskrimineerimis-ombudsmanile (DO) Åsö täiskasvanute gümnaasiumi peale: kool ei luba Alial kanda nikaabi. Kui ta ajab jonni ja tahab käia kaetud näoga, jääb tal katki õpitav programm - lapsed ja vaba aja korraldus. Enda arvates on Alia olnud kompromissialdis: ta on nõus loorita istuma, kui ükski mees ta nägu ei näe. Näiteks kui ta istub esimeses pingis ja õpetaja on naine. (Kui mõni mees mööda läheb, siis ruttu loor pähe!) DO vastus venib, seda oodates lubab kool Alial koolis nikaabi kanda. Koolipraktikaga aga tekkis probleem. Üks kool keeldus talle praktikakohta andmast, teine andis koha, kuid lubas nikaabi kanda ainult väljas, mitte koolis lastega töötades. Kuna koolis töötab mehi, kellele Alia oma nägu näidata ei saa/taha, ei võtnud ta praktikakohta vastu.
Kui DO lõpuks seisukoha välja ütleb, on karta, et õigus antakse Aliale. Nimelt küsis üks Göteborgi koolituskeskus 2003. aastal haridusametilt, kas võib kahel tüdrukul keelata burqa kandmise koolis. Vastus kõlas: ainult juhul, "kui tõsiseltvõetav analüüsi põhjal on olemas oht, et burqa kandmine võib põhjustada koolis rahutusi" - või siis pedagoogilistel põhjustel. Muidu mitte.

Miriam on sündinud Guatemaalas ja hiljuti Rootsi tulnud. Tema kaebas DOle Strömsundi immigrantide täiskasvanute kooli peale, sest kool ei teeb liiga vähe selleks, et takistada moslemimeestel oma naissoost klassikaaslaste diskrimineerimist ja kiusamist. Mehed sunnivad naisi istuma klassi tagaotsas, nikaab peas, ja ei luba neil sõna võtta. Kool ütles oma selgituses, et peamiselt Usbekistanist pärit mehed nõudsid mitu aastat koolilt oma usule viidates, et kool teeks meestele ja naistele eraldi klassid, lubaks nende naistel näoloori kanda ja aktsepteeriks, et naine ei või teiste meeste kuuldes rääkida. 2006. a. sügisel tehtigi eraldi klassid, aga 2008. aasta kevadeks olid mehed nii palju leebunud, et olid nõus kompromissiga: istutakse ühes klassis, aga tingimusel, et kool ehitab klassidesse sirmid, mille taga istuvad naised - soovitavalt ka mittemoslemid. Sirmid ehitatigi ja naised paigutati nende taha, aga õpetajad ei olnud rahul: nii ei saa õpetada, kui naised istuvad sirmi taga ega saa vestluses osaleda. Ja iga teema tuli esmalt läbi arutada meestega. 2008. a. sügisel sai kool meestelt järgmise kompromissi - sirmid visati välja, kuid naised jäid istuma klassi tahaotsa. Samal ajal tuli kooli Miriam, kes istus esimesse pinki ja rääkis siis, kui tahtis, mitte siis, kui mehed lubasid. Ja juhtis kooli juhtkonna tähelepanu koolis valitsevale naiste (eriti mosleminaiste) diskrimineerimisele.
DO vastas Miriamile, et kool on "võtnud ulatuslikke meetmeid", et võidelda nähtuste ja käitumisega, mis tema arvates on naiste kiusamine. Seega on kool oma kohuse täitnud. Lisaks seadis kool eesmärgiks 2008/9. aastal saavutada, "et mehed ja naised ühes klassis istudes koos töötada suudaksid". Oma tulemustest raporteerides on kool uhke, et on saanud lahti sirmidest klassis, kuid märgib enesekriitiliselt: "Sugudevaheline barjäär teeb võimatuks grupitöö ja arutelu klassis. Kontakt õpetajaga kannatab, kui mõned õpilased istuvad vaikselt nikaabi taga. Mehed domineerivad: nad räägivad valjusti ja palju, ning naiste keeleõpe jääb unarusse. Naised räägivad rootsi keelt vähe ka väljaspool kooli, sest nende kontakt ühiskonnaga toimub meeste kaudu".

Täiskasvanute kooli lähedal on kool, kus õpivad Miriami klassikaaslaste lapsed. 13-aastased ja nooremad tüdrukud kannavad nikaabi. Nad ei käi ujumis- ja sporditundides, kui seal on poisid (ja vastupidi). Seksuaal- ja kooselutundidest rääkimata. Ja poisid ei aktsepteeri nais-spordiõpetajaid.

Ja Soome suht värske peaminister võtnud sõna, et ida-Soomes tuleks rootsi keele asemel koolis õpetada vene keelt. Muidugi!

Lapsesuu

Läinud reedel sõitis lennujaama bussis eesti pere, ema-isa-poiss, vanem lasteaiarühm või algaja koolilaps. Nato juures käis selline mõttevahetus:
E(ma): näe, seal platsi peal on kõigi Natomaade lipud väljas.
L(aps): Eesti oma ka?
E: jah, ikka.
L: aga Brüsseli oma?
E: Brüssel ei ole maa, Brüssel on linn Belgias, ja Belgia lipp on küll.
L: Rootsi lipp on ka?
E: ei ole, Rootsi ei ole Nato liige, sest Rootsi on igasuguse sõjapidamise vastu.
L: Rootsi lihapalle tahaks!

Minu kõrval istuv poolakas küsis, kas ma olen kohalik. Oleneb, vastasin. Ta siis, et telefonil aku peaaegu tühi, aga oleks vaja üks kiire kohalik kõne teha. Lubasin. Seletas, et helistas naisele ja teatas, et on juba peaaegu lennujaamas - oli pidanud äiale vastu minema ja äi juba üle poole tunni lennujaamas oodand. Lohutasin, et oleks ämm, oleks asi päris hull :) Aga oli vist hull isegi, sest nii kui buss uksed avas, oli mees hüppega väljas ja spurtis.

Rahu maa peal ja inimestest hea meel

Hommikul oli Schumani ring jälle okastraataia sees koos ca 20 politseibussikese, 2 veekahuri ja 1 buldoosersoomukiga. Oodati rahumeelset põllumeeste meeleavaldust. Õnneks polnud mul fotokat kaasas, muidu oleks ehk intsident sündinud.
Eile 6 aastat tagasi tuli Lasse Pärnusse. Siis oli ka põrgulikult palav, ligi 30 kraadi. Heldeke, kuidas aeg lendab! Tähistasime sündmust sellega, et avasime praekartulite ja vorstide kõrvale viimase siinoleva seenepurgi. Kui sel aastal lubatud seeneuputust ei tule, siis on kriis.
Täna oli meil nii palju jahedam, et õues lugemiseks oleks pidanud korralikult riidesse panema ja toasoe langes korraks isegi alla 26 kraadi. Panin lambasussid jalga, et nohusse ei jääks.

Pöörased

Oh sa poiss, milline melu läks tänavatel lahti, kui Hispaania sai poolfinaalmängus Saksa üle võidu! Autod tiirutavad, tuututavad ja lehvitavad lippe, rahvas valgub lauldes tänavatpidi Schumani suunas. Meist kvartali kaugusel on väikese platsi peal kõrvuti 2 hispaania söögikohta - see paik pidi küll vaatajaid puupüsti täis olema.

Üks eesti keele professor rääkis siin sügisel, et kui normaalsetes keeltes on kõige formaalsem register reserveeritud seadusetekstide tarvis, siis eesti keeles on 2 sellest veel formaalsemat registrit - üks ametniku suhtluseks kliendiga ja teine ametnike omavaheliseks suhtluseks.
Vastab tõele. Saatsin oma pangale lihtsa 2-lauselise küsimuse. Vastu sain pool lk 3-realisi lauseid, aga selget vastust oma konkreetsele küsimusele mitte. Teine raund oli edukam, siis esitasin küsimused nii täpselt, et hämada polnud enam võimalik. Minu võit :)

Täna see juhtus

Õhtuses prantsuse keele tunnis pidin ühele uuele tütarlapsele seletama, kus asub Eesti. Ta ise küsis. Rootsi ja Venemaa vahel, ütlesin - mõistmatu pilk. Soome ja Läti vahel - sama. Otsisin siis õpikust maailmakaardi ja näitasin, et see täpp seal on Eesti. Noogutas nõusolevalt.
Ega ma ise palju parem pole.

Kuulumisest

FBs ringleb selline:
The England team visited an orphanage in Cape Town today. "It's heartbreaking to see their sad little faces with no hope," said Jamal, aged 6.

Eile pani prantsuse keele õpetaja mu mõtlema (järelikult on hea õpetaja!). Kuna kõik teised on must (ja tast, 38) üksjagu nooremad, siis muusikast rääkides jagas ta klassi 2 põlvkonnaks - meie ja noored. Mis oli ju väga armas, kuid üllatav. Sest mina teda küll oma ea- või põlvkonnakaaslaseks polnud pidanud. Vist sellepärast, et kuigi konkurentsitult suguvõsa noorim, kuulun ikkagi pigem oma 1940.-50. aastatel sündinud onu-ja tädilaste (ja venna) põlvkonda kui nende 70. aastate laste omasse. Tegelikult olen totralt nende kahe vahel ripakil. Või ehk ühenduslüli?