Ardennid jätkuvad

Hotellihommikusöögi nael oli apelsinimahlamasin, mis nägi välja kui flipperimäng - kaks 'kätt' võtsid kumbki ühe apelsini ja askeldasid nendega, kuni mahl käes. Väga vaatemänguline! See ei tähenda sugugi, et muu osa kehv oleks olnud, otse vastupidi.
Läksime siis jälle linna, seekord otsemat teed mööda. Tuli vast jah umbes kilomeeter, pealegi mäest alla.
Peaväljak oli täiesti täis - inimesi, koeri, hobuseid... Ratsanikega ja vankritega. Kusjuures ma olin eelmisel päeval i-punktist küsinud, kas linnas toimub sel nädvah midagi, millest ilma ei tahaks jääda. Tädi teatas, et ei toimu siin midagist...
Tegelikult toimus St Huberti päeva tähistamine jahipasunakontserdi ja vabaõhu-jumalateenistusega.
Kuna suurem osa linnast oli juba üle vaadatud, valisime i-punktist ostetud matkaradade raamatust ühe lühema ja läksime seda avastama.
Rada läks silla parempoolse otsa juurest üles kaldapealsele - ikka päris mitukümmend meetrit tõusu. Sama teed pidi kohe tagasi ei tahtnud minna, nii et läksime hoopis linnalähedast maad avastama. Kõigepealt nägime hobust ratsaniku ja juhendajaga.Siis nägime veel üht hobust, koplis. Tahtis väga selle esimese juurde saada ja võttis korduvalt hoogu, et üle värava hüpata, aga ei söandanud.
Natuke maad edasi olid pusadega puud ja siis roosade viljadega põõsad.
Ma polnud päris kindel, kas need on või ei ole barbarissid, nii et igaks juhuks ei proovinud. Pärast netist vaatasin, et ikka vist ei olnud, nii et hea oli, et ei proovind.
Siis tulid lehmad. Neid oli tegelikult iga natukese aja tagant, aga üks punt oli eriti pastoraalsetes poosides kohe tee ääres.
Lasse käis mõnega ka lähemat tutvust sobitamas ja häbenes seda pärast natuke.
Siis tuli teerist mõne iluse majaga.
Sealt võtsime suuna tagasi linna poole, et ei korduks eilne ekslemine. Ühe majaseina peal kasvas luuderohupuu.
Ja põlluserv oli täis rukkililli
Surnuaia juures ilusa värvilise puu all tegime banaanipeatuse, et jalga puhata ja seljakotid kergemaks saada. Oleksime juba varemalt ühe põlluserva pargitud käru peal süüa tahtnud, aga see oli juba hõivatud.
Linnas tagasi, oli meil enne bussi veel just ühe lõunasöögi jagu aega. Vaatasime päris mitme terrassi menüüd ja läbiv teema tundus olevat Ardenni forell. Teine oli õigupoolest ka, metssiga.
Astusime ühte suure platsi äärsesse viisakama väljanägemisega restorani sisse ja ausõna, nii head kala pole ma kaua aega saanud - kui üldse. Täiesti värske ja just parasjagu küpsetatud, pehme ja mahlane. Lisaks viimase peal head friikartulid ja rukola.
Bussi läksime aegsasti ootama, sest bussid on neil seal väikesed ja maha ei tahtnud jääda. Ja hästi tegime, sest umbes 10 minutit enne väljumisaega otsustas juht, et rahvast on peal küll ja pani Barvaux' poole ajama. Sealt läks varsti väike rong Marloisse ja siis suur edasi Prüsselisse.

Mööbeldab ja trummeldab

Ei, ma peaksin end ikka kuidagi ülemisele naabrile külla sokutama. Ma tahan näha, mis värk seal mööbliga on, et seda peab kogu aeg lohistama. Mitte kord kuus või nädalas, vaid hommikul ja õhtul! Reedel toimus eriti põhjalik mööbeldamine, aga siis oli põhjus vist umbes 5 suurte kohvritega külalist, kellele ilmselt keskpõrandale magamisruumi tehti. Õnneks lahkus seltskond võrdlemisi varakult linna peale ja jäi sinna kauaks-kauaks.
Laupäeval sattus naaber ilmselt Matongés käima, sest öösel kostis hakkas järsku ülevalt imelikke tümpse kostma, justkui trummisoolo. Mingi 2-3 tundi jutti... Aga võib-olla hoopis müras, mine võta kinni. Igatahes tahaksin ma sellist haamrit, et saaks voodist tõusmata nöörist tõmmata ja vastu lage kolkida.
Vaatasin Pealtnägijast lõiku Gunnar Grapsi lätlasest isast. Lahe lugu. Ja issake kui vastandlikud inimesed.
Täna näitas koduteel kraad ainult +4. Hommikul oli umbes sama külm, ja eile hommikul oli kooli hoov härmas olnud.

9.10.11

Selline imeliku numbriga päev on. Ja sügis on nüüd päriselt kohal, nii Prüsselis kui ka Stockholmis. Hall ja vihmane. Kuigi Stockholmis õitsevad muru sees kahevärvilised kannikesed ja veel miskid helelillad kevadlilled ja Vadstenas on kuulu järgi jälle maasikaaeg, on tuul toorelt külm isegi päikese käes ja paate tõstetakse kaldale. Prüsselis õitsevad pelargoonid veel nagu suvel, kuid nende lehed on heledakirjuks tõmbunud ja papagoid paistavad iga päevaga paremini puude otsast välja. Nad lihtsalt ei oska sügisel punakollaseks minna, ega talvel raagu.
Sellel pildid püütakse vihma pildile.Stockholmis võõrustasime kaht sõpra, tegelikult küll sõber Andersit ja ta naist, sest ükshaaval suhtlemine ei lähe seal kohe mitte. Naine on psühholoog, kes paljud mehe sõbrad juba esimesel kohtumisel eemale peletanud näiteks pärimisega: Kes sa oled? Kusjuures oodates vastuseks isiksuseanalüüsi, mitte et Andersi koolivend või millega tegeldakse. Prooviks ka teinekord? Ja muidugi selgus, et ka need 2 olid Oksast lugenud.
Menüü oli ka sügisene: marineeritud puravikud, kõrvitsasupp ja ahjulõhe.

Eesti viikingid Antwerpenis

Eile vallutasid Eestist tulnud viikingid, need kõige hirmsamad viikingite seas, Antwerpeni linna. Vähemalt Steeni-kindluse kõrval oleva platsi, ja kohe terveks päevaks.
Lodjakoda oli tulnud koos paat Turmi, köiekerutamise pingi, purjeteatri, kinolina (et sellel oleks midagi näidata, oli kaasa võetud isegi kinobuss), puutööpingi, puukoorelootsikute meisterdamise materjali ja sepp Heikkiga. Tema juba nalja pärast kusagile ei lähe, ikka tõsist tööd tegema. Ja kui ise enam ei viitsi, sunnib rasket haamrit vibutama teisi. Olgu need teised siis kui tahes haprad ja õrnad.
Kui töö lõpuks valmis tehtud, siis on Heikki küll mihkel sellega platsi peal patseerima ja poseerima.
Ja nii kui kell Maria-kiriku tornis 6 lõi, viskas sepp oma nahkpõlle eest, pakkis haamrid kokku ja muutis immitsa hoopis lahke külaonu omaks. Õllepurk on pildistamise ajaks siivsalt selja taha peidetud.
Pärast rasket päevatööd sai sepp viimaks aega imetleda, kuidas Antwerpenis jõgi tagurpidi käib, kui meri tõuseb. Siis vaatas muigelsui, kuidas semudel Svjata Vatra kiires rütmis tantsusammud täiesti sassi läksid - kõik 3 erinevas faasis.
Aga inimestel oli seal tore ja seda oli hea meel näha. Iseasi, kas põhjamaist kultuuri ikka tuldi kaugel elevatele kaasmaalastele tutvustama...
Publiku seas oli siiski ka võõrapärase olekuga inimeseloomi. Võib-olla tundis tüüp kõrvade tõttu mingisugust sidet viikingitega? Kuigi selline kaunistamisviis on vist omasem mustale mandrile. Minul igatahes hakkas paha ja mitte äsja söödud majoneesiga friikartulitest, need aitasid vahest ainult natuke kaasa.
Esimese oktoobri kohta oli ilm imeline! Vähemalt 25 kraadi, nii kõik tänavad olid täis välikohvikutes laupäeva nautivat rahvast. Justkui polekski läheduses Põhjameri, vaid hoopis Vahemeri.

Suvi septembris

Varsti on oodata järgmist reisijuttu, sest veetsime pika nädalavahetuse Provence'is. Soe ja ilus oli. Ja väga maitsev, kuigi viigimarjaaeg oli kahjuks läbi saanud.
Nagu ka Prüsselis, selgus. Tänagi veel kõvasti üle 20 kraadi ja päike. Kohaliku brasserii St'Huberti tänavaterrass oli sooja õhtut nautivat rahvast ääreni täis. Pole ka ime, kui septembri lõpus on pea poole soojem kui juulis. Kuhu me küll niimoodi jõuame?

Hakkasin autodiagnostikuks

See mu puusajooksva on nüüd paremal pool kanda kinnitanud ja aeg-ajalt on selline tunne, nagu keegi urgitseks luud seestpoolt. Tüütama hakkab, aga ei oska midagi teha ka.
Eile sain lõpuks aru, mis mul viga on: pain in the ass!

Tervureni linnulaat

Tervurenis on alati tore käia, ilusa ilmaga veel eriti. Juba trammisõit sinna on eriline: esmalt Tervureni maantee äärsed ilusad majad, siis Woluwe park ja tiigid ja totrate tornikestega villad ja lõpuks pikk sõit metsavahel.

Seekord oli trammis paar parmu, kes mingis slaavi keeles sõbralikud püüdsid olla, ja paar turisti, kes Aafrika muuseumi tahtsid ja esimese paari peatuse järel ärevaks muutusid. Kohalikke muidugi ka, ja meiesuguseid.
Meid neegrid ei huvitanud, läksime otse parki ja sattusime sellise linnulaada peale. Heldus, millised hääled neil hanedel on! Ja kui uudishimulikud! Hanesid oli kahte sorti peaga - muhuga ja ilma. Äkki kodune vägivald? Kus on loomakaitsjate silmad? Lõpuks läksid tüübid mitmes jaos laiali, üks osa küla suunas, teine metsa poole. Meie ka.
Mets on kahjuks suure osa värvist kaotanud, ainult mõned ilusad värvilised laigud on järel.
Näiteks selline.
Lõpuks tuli kohviisu ja läksime tiikide otsas olevasse söögikohta. Selle pildi järgi võiks ju arvata, et nende menüüs on kukesupp, aga näe ei olnudki.
Oli hoopis kannibali-toast ja õunastruudel, mis tegelikult oli pehme põhjaga lahtine õunakook. Mõtlesin korra, et kui arve tuuakse, siis teatan, et me pole mingit struudlit saanud-söönud, aga teenindus oli selleks liiga hea.

Banaanikala

Nüüd jälle käes... parim aeg papagoide vaatamiseks. Paar nädalat tagasi oli vaher terrassi ääres veel ilus kollane. Siis tuli kõva tuul, siis nädala jagu vihma ja selle järel räige vihm. Tänane leht kirjutas, et kohati oli läinud nädalavahetusel ruutmeetrile maha sadanud 74 liitrit. Mõni ime siis, et isegi Brüsseli kanal üle hakkas ajama. Vaher on nüüd täiesti lehevaba ja see suur puu kaugemal vasakul, mis siin veel veidi rohelist näitab, samuti. Selle otsas istuvad igal hommikul ja õhtul papagoid ja kisavad mis kole. Nüüd siis näeb neid ka.

PS Lugejate tungival nõudmisel: eelmise postituse esimene pilt on loomulikult tervitustega Piretile!

Raske tee kultuuri juurde

Käisin linnas pileteid ostmas, Kontserdi, novembris, Orffi Carmina Burana ja kellegi klaverikontsert. Kõigepealt ei leidnud kontserdimaja. Siis ei leidnud majast piletikassat. Loomulikult on see teises majas teisel pool tänavat. Aga ära tõin!
Hakkasin koju sõitma. Metroo põlgasin ära, sest sealsamas ümber nurga peatub ju buss, mis mu otse koju toob. Peatus oli ära viidud. Kõndisin sinnapoole, kus arvasin järgmise peatuse olevat. Buss tuli ja jõudis peatusesse 30 meetrit enne mind. Joosta ei viitsind, sest need käivad ju kogu aeg, olen tähele pannud. Plaan ütles, et käivad 10 minuti tagant - mõni asi. 3 minuti pärast pidi järgmine tulema (3 peatusevahega ei saanud ju buss 7 minutit oma graafikust ette sõita). Vihma hakkas sadama, aga varju ei saand minna, sest peatuse katusealuses suitsetas üks tüüp sigarit, nii et tänavgi haises. (Meenus Uffe Ellemann Jennsen.)
30 minutit ootasin. Loodetavasti on Orff seda väärt.

Looduse imed

Vastu sügist hakkas lõpuks ka mu rabarberbegoonia õitsema, kohe paar-kolm õit on kummalgi taimel. Mul jäi vist ikka miski nõks puudu, just nagu onu Melkeril.


Ja keegi on mu statoili kaarti kahandanud :)
Tegelikult on siin hiidkastanid, rasked ja teravad. Tuleb vaadata, millise puu alla end pargis istuma sätid. Muidu pärast suur muhk või sentimeetrine oga peas...


Seesama kastan teistsuguses seltskonnas ka, nektariini omas :)