Ardennid jätkuvad

Hotellihommikusöögi nael oli apelsinimahlamasin, mis nägi välja kui flipperimäng - kaks 'kätt' võtsid kumbki ühe apelsini ja askeldasid nendega, kuni mahl käes. Väga vaatemänguline! See ei tähenda sugugi, et muu osa kehv oleks olnud, otse vastupidi.
Läksime siis jälle linna, seekord otsemat teed mööda. Tuli vast jah umbes kilomeeter, pealegi mäest alla.
Peaväljak oli täiesti täis - inimesi, koeri, hobuseid... Ratsanikega ja vankritega. Kusjuures ma olin eelmisel päeval i-punktist küsinud, kas linnas toimub sel nädvah midagi, millest ilma ei tahaks jääda. Tädi teatas, et ei toimu siin midagist...
Tegelikult toimus St Huberti päeva tähistamine jahipasunakontserdi ja vabaõhu-jumalateenistusega.
Kuna suurem osa linnast oli juba üle vaadatud, valisime i-punktist ostetud matkaradade raamatust ühe lühema ja läksime seda avastama.
Rada läks silla parempoolse otsa juurest üles kaldapealsele - ikka päris mitukümmend meetrit tõusu. Sama teed pidi kohe tagasi ei tahtnud minna, nii et läksime hoopis linnalähedast maad avastama. Kõigepealt nägime hobust ratsaniku ja juhendajaga.Siis nägime veel üht hobust, koplis. Tahtis väga selle esimese juurde saada ja võttis korduvalt hoogu, et üle värava hüpata, aga ei söandanud.
Natuke maad edasi olid pusadega puud ja siis roosade viljadega põõsad.
Ma polnud päris kindel, kas need on või ei ole barbarissid, nii et igaks juhuks ei proovinud. Pärast netist vaatasin, et ikka vist ei olnud, nii et hea oli, et ei proovind.
Siis tulid lehmad. Neid oli tegelikult iga natukese aja tagant, aga üks punt oli eriti pastoraalsetes poosides kohe tee ääres.
Lasse käis mõnega ka lähemat tutvust sobitamas ja häbenes seda pärast natuke.
Siis tuli teerist mõne iluse majaga.
Sealt võtsime suuna tagasi linna poole, et ei korduks eilne ekslemine. Ühe majaseina peal kasvas luuderohupuu.
Ja põlluserv oli täis rukkililli
Surnuaia juures ilusa värvilise puu all tegime banaanipeatuse, et jalga puhata ja seljakotid kergemaks saada. Oleksime juba varemalt ühe põlluserva pargitud käru peal süüa tahtnud, aga see oli juba hõivatud.
Linnas tagasi, oli meil enne bussi veel just ühe lõunasöögi jagu aega. Vaatasime päris mitme terrassi menüüd ja läbiv teema tundus olevat Ardenni forell. Teine oli õigupoolest ka, metssiga.
Astusime ühte suure platsi äärsesse viisakama väljanägemisega restorani sisse ja ausõna, nii head kala pole ma kaua aega saanud - kui üldse. Täiesti värske ja just parasjagu küpsetatud, pehme ja mahlane. Lisaks viimase peal head friikartulid ja rukola.
Bussi läksime aegsasti ootama, sest bussid on neil seal väikesed ja maha ei tahtnud jääda. Ja hästi tegime, sest umbes 10 minutit enne väljumisaega otsustas juht, et rahvast on peal küll ja pani Barvaux' poole ajama. Sealt läks varsti väike rong Marloisse ja siis suur edasi Prüsselisse.

Nädvah Ardennides e inimene mõtleb - jumal juhib

Oktoobri ja novembri vahetusel on siin rohkelt vaba aega, sest hingede- ja pühakutepäev on mõlemad pühad. Puud olid ka hakanud värvi näitama, nii et tundus olevat hea aeg minna Ardennidesse sügist vaatama ja maaõhku hingama. Ja kuna kõige tuntum koht, kus kõik käivad, näib olevat La Roche-en-Ardenne, siis võtsime selle plaani. Aga plaan muutus ruttu, sest seal ei olnud saada mitte ühtegi hotellituba.
Plaan B kujuneski selle järgi, kus vaba hotellituba on. Durbuys oli, ja Lonely Planet lubas, et sinna on teoreetiliselt võimalik ka kohale saada: Schumanist rongiga Marloie jaama, sealt kohaliku rongiga Barvaux'sse ja viimased 3-5 km jalgsi või kui veab, siis bussiga. Või taksoga, mõtlesime. Hotelliks valisime Tropicali, mis on linnast u 1 km väljas. Linnas sees oli ka hotelle ja mitte vähe, aga kordi kallimad ja me läksime ometi maaõhku otsima! Esimeses rongis sattusime vagunit jagama 10-15 skaudi ja nende 5 juhiga. Juhid istusid omaette ega lasknud end sellest häirida, et lapsukesed lärmi lõid. Täis rongis polnud kuhugi mujale ka minna - pealegi oli ülakorrusel veel teinegi ja oluliselt suurem skaudikamp. Nemad läksid õnneks Namuris maha ja me kolisime üles rahu ja vaikust nautima. Teine rong oli väike ja pealegi sattusime kogemata 1. klassi vagunisse, kus peale meie oli vaid konduktor.
Barvaux'sse jõudsime sel kriitilisel ajal päevast, kui tuleb keskenduda lõunasöögile. Kõndisime jaamast kesklinna poole ja tegime plaani, et kui taksot või bussi näeme, sõidame kohe Durbuysse ja sööma seal (internet lubas, et selles linnas saab väga hästi süüa); kui aga mitte, siis sööme kusagil siinsamas lõuna ja vaatame, mis edasi saab. Paari mitte eriti inspireerivat söögikohta nägime, taksosid ega busse mitte. Küsimise peale selgus, et Barvaux's taksosid polegi, küll aga juhatati meile kätte bussipeatus. Seal sõiduplaani asemel telefoninumber... Proovisin helistada, aga enne kui ühenduse sain, ilmus bussike ja viiski meid Durbuysse.
Lõuna sõime kõige esimeses ettejuhtunud brasseriis, mis oli päris - selles mõttes, et seal tehakse ka õlut. Koha ja õlle nimi on Marcloff ja seda pilti vaadates tuleks meeles pidada, et on oktoobri viimane nädvah. Õlle kõrvale sai nii salatit kui ka täidisega pannkooki.
Edasi läksime linna avastama. Durbuys elab väidetavalt üle 10000 inimese, aga väga ilmselt väga kompaktselt. Ja turiste on linn üsna täis, kuigi turismikirjandus lubab, et võrreldes La Roche'iga on siin hea ja rahulik. Linn asub orus Ourse'i jõe kallastel ja linnaväljak on selline:
Majad on ilusad ja väikesed ja enamasti kivist; tänavad kitsad ja veel kitsamad. Ainsad suuremad majad on kirik ja loss.

Sellest, et tegemist on tõelise maakohaga, saab aru iga nurga peal - linnapildis on haned, varesed ja lambad:
Ja koguni paar karu!
Need viimased on viide linna suurimale turistilõksule - topiaariapargile jõe teisel kaldal. Kuni selle hetkeni, kui kassas hinda nägin, olin vägagi potentsiaalne kient, aga lõpuks piirdusime sellega, et piilusime värava vahelt, mida siis selle 20 euro eest näha saaks. Umbes selliseid saab:
Teine vaatamisväärsus on tasuta, kuid palju muljetavaldavam - jõe kaldal on kivipaljand, mis näeb välja kui katedraali läbilõige.
Sellises vahvas vahvärk-majas on jäätise- ja vahvlikohvik, seal tegime enne hotelli poole teele asumist kohvipausi.
Tänava peal saab muidu ka vahvlit süüa, kas näpu vahelt või pulga otsast, kuidas keegi eelistab.
Ja õnn oli, et me enne minekut energiat hankisime. Turismiinfo ja kaart lubasid, et hotelli on umbes kilomeeter maad - kena turistide nõustaja hoiatas ainult, et hotell on kõrgel kaldapealsel. No aga mis on Valloonia orud ja mäed võrreldes Rootsi omadega! Peatänavalt näitas viit hotelli suunas tee kätte ja mäkke me marssisime. Kuni esimese teeharuni oli kõik kontrolli all, siis aga tuli otsustada, kas paremale (sinna näitas mitu viita, muu hulgas kämpingu oma) või vasemale (ainus viit lubas viia Belvedere vaatetorni juurde). Puurisime kaarte, küsisime möödujatelt - ei targemat midagi. Läksime siis igaks juhuks paremale, sest vasakpöörded lõpevad enamasti halvasti... Seekord oleks siiski olnud targem sinna torni poole hoida, kui mitte muu pärast, siis tornist oleks hotell ilmselt kenasti kätte paistnud. Nüüd tegime umbes 5 km pikkuse matka mööda väiksemaid ja suuremaid teid. Tee äärest jälgisid meie matka üllatunud lehmad.
Õnneks olid jalas tossud ja vihma ei sadanud ja ega loodusel ka suurt viga polnud. Ja inimesed olid lahked ja juhatasid teed, kui ma üldse enam kaarti ja reaalsust kokku ei suutnud panna.
Sellest hoolimata oli rõõm suur, kui tee äärde ilmusid esmalt mõned kummalise väljanägemisega põõsad ja siis umbes sama kummaline hotell.
Peahoones on lisaks vastuvõtuletile ja tubadele ka basseiniga talveaed (sellest ka hotelli nimi) ja restoran.

Meile oli õnneks eraldatud tuba jaapani aia kõrval olevasse majakesse, mis oli ilmselt oluliselt vaiksem ja rahulikum kui peahoone.
Kui linnast tulema hakates pidasime aru, kas mitte õhtusöögiks tagasi linna minna, siis sellise matka järel oli selge, et sööme siinsamas. Mis ei olnud üldse halb variant, sest kokk oli vägagi tõsiseltvõetav ja tema tehtud part peaaegu sama hea kui Moonis.