Ardennid jätkuvad

Hotellihommikusöögi nael oli apelsinimahlamasin, mis nägi välja kui flipperimäng - kaks 'kätt' võtsid kumbki ühe apelsini ja askeldasid nendega, kuni mahl käes. Väga vaatemänguline! See ei tähenda sugugi, et muu osa kehv oleks olnud, otse vastupidi.
Läksime siis jälle linna, seekord otsemat teed mööda. Tuli vast jah umbes kilomeeter, pealegi mäest alla.
Peaväljak oli täiesti täis - inimesi, koeri, hobuseid... Ratsanikega ja vankritega. Kusjuures ma olin eelmisel päeval i-punktist küsinud, kas linnas toimub sel nädvah midagi, millest ilma ei tahaks jääda. Tädi teatas, et ei toimu siin midagist...
Tegelikult toimus St Huberti päeva tähistamine jahipasunakontserdi ja vabaõhu-jumalateenistusega.
Kuna suurem osa linnast oli juba üle vaadatud, valisime i-punktist ostetud matkaradade raamatust ühe lühema ja läksime seda avastama.
Rada läks silla parempoolse otsa juurest üles kaldapealsele - ikka päris mitukümmend meetrit tõusu. Sama teed pidi kohe tagasi ei tahtnud minna, nii et läksime hoopis linnalähedast maad avastama. Kõigepealt nägime hobust ratsaniku ja juhendajaga.Siis nägime veel üht hobust, koplis. Tahtis väga selle esimese juurde saada ja võttis korduvalt hoogu, et üle värava hüpata, aga ei söandanud.
Natuke maad edasi olid pusadega puud ja siis roosade viljadega põõsad.
Ma polnud päris kindel, kas need on või ei ole barbarissid, nii et igaks juhuks ei proovinud. Pärast netist vaatasin, et ikka vist ei olnud, nii et hea oli, et ei proovind.
Siis tulid lehmad. Neid oli tegelikult iga natukese aja tagant, aga üks punt oli eriti pastoraalsetes poosides kohe tee ääres.
Lasse käis mõnega ka lähemat tutvust sobitamas ja häbenes seda pärast natuke.
Siis tuli teerist mõne iluse majaga.
Sealt võtsime suuna tagasi linna poole, et ei korduks eilne ekslemine. Ühe majaseina peal kasvas luuderohupuu.
Ja põlluserv oli täis rukkililli
Surnuaia juures ilusa värvilise puu all tegime banaanipeatuse, et jalga puhata ja seljakotid kergemaks saada. Oleksime juba varemalt ühe põlluserva pargitud käru peal süüa tahtnud, aga see oli juba hõivatud.
Linnas tagasi, oli meil enne bussi veel just ühe lõunasöögi jagu aega. Vaatasime päris mitme terrassi menüüd ja läbiv teema tundus olevat Ardenni forell. Teine oli õigupoolest ka, metssiga.
Astusime ühte suure platsi äärsesse viisakama väljanägemisega restorani sisse ja ausõna, nii head kala pole ma kaua aega saanud - kui üldse. Täiesti värske ja just parasjagu küpsetatud, pehme ja mahlane. Lisaks viimase peal head friikartulid ja rukola.
Bussi läksime aegsasti ootama, sest bussid on neil seal väikesed ja maha ei tahtnud jääda. Ja hästi tegime, sest umbes 10 minutit enne väljumisaega otsustas juht, et rahvast on peal küll ja pani Barvaux' poole ajama. Sealt läks varsti väike rong Marloisse ja siis suur edasi Prüsselisse.