Eelmise jõulu aegu stand-by piletitega Maltale lendamine oli nii närvesööv, et seekord läksime kindla peale ja ostsime pärispiletid. Malagasse, mis oli juba eelmisel aastal tagavaravariant. Aga elasime hoopis Benalmadenas ja samas korterhotellis, kuhu eelmise aastalgi kohad kinni panime - apartementos Don Gustavo.
Sellise vaatega siis: palmid ja vahemeri... Soovitame soojalt! Tellitud 2 magamistoa asemel saime 3, lisaks köögi, vannitoa, wc, elutoa ja vaatega rõdu. Pildilt jäi napilt välja delfiinipildiga bassein, aga see oli talve puhul ka kinni, kuigi vesi sees. Internetti polnud (kuid oli lubanud lähemal ajal saabuda).
Esimene õhtupoolik läks nagu ikka sisseelamise ja asjade korraldamise ja poeskäigu peale. Kuna jõudsime kogale siesta ajal, saime võtme 300 m kaugusel olevast 5* hotellist. Kaval nipp hotelli reklaamida? Don Gustavo külalistega tegeleb direktriss Rachel isiklikult. Väga armas ja päikeseline naine, hirmus abivalmis. Käis meiega koos koguni reisibüroo ukse taga, et aidata meil Gibraltari-reisi osta - aga uks oli kinni. Lõpuks selgus, et ainus viis sinna saada on omal käel ja rendiautoga, sest jõulupuhkus on alanud.
Õhtusöögikoha leidsime jahisadamast. Seal oli neid palju, kuid kuna pole hooaeg, siis lahti olid vast pooled. Meie võtsime itaalia koha, sest sellega ei saa tavaliselt mööda panna. Sama arvasid ilmselt ka kõrvallaudade soomlased ja taanlased. Vaade ja teenindus olid siiski paremad kui see puravikurisoto, mille me Lassega tellisime; vein ja hakatuseks toodud soojad saiad päästsid koha maine. Ja loomulikult see, et meilt võeti raha ainult ühe risoto eest! Kelner ütles arvet tuues, et sai meie üsna täis taldrikute järgi aru, et söök eriti ei maitsenud... Kusjuures mul on enamasti ka täiesti hea risotoga raskusi, et taldrik tühjaks saada, nii rammus ja toitev ju.
24, detsembri hommikul toodi meile hotelli ette valge Michubishi ja sealsamas parklas naaberauto peal aeti dokumendid korda. Nagu ikka, oli lasse roolis ja mina kõrval kaardilugeja. Õnneks näitas idautorendi-inimesed k'tte õige suuna, sest mina oleksin nina hoopis teisele poole keeranud ja varsti Malagas olnud. Oli jälle üks neist kordadest, kui kaart tuleb tagurpidi ette võtta.
Poolteist tundi hiljem, pärast Fuengirolat, Marbellat ja Esteponet olime linnas nimega La Linea ja nägimegi enda ees kaljut. Kavas oli auto Hispaaniasse jätta ja jalgsi üle piiri minna, aga kui piirile lähemat parklat otsisime, olime korraga piiripunktis ja siis juba Gibraltaril. Seal leidsime autole viisaka parkimismaja koha.
Kesklinna oli lihtne leida -
go with the flow meetod toimis ka siin. Kummaline oli pärast päeva Hispanias äkki jälle ingliskeelses keskkonnas olla. Selline näiteks on peatänav Main Street, täis optika- ja juveelipoode.
Selline on suur ja ilus sammastega maja paralleltänaval.
No ja selline näeb välja meie jõululaupäeva lõuna. Kui Inglismaal, siis ikka fish&chips!
Siis veetsime tunnikese kvaliteetaega peatänaval poodeldes, eriti laps. Meie tirriteerisime vahepeal Göranit ja Amandat: Lasse helistas (just nagu eelmisel aastal Maltal) ja tegi ettepaneku järgmisel päeval koos lõunat süüa. Kuigi meie teadsime, et nemad on Bolognas ja nemad teadsid meie Malaga-plaanist, jäi Göran siiski mitmeks sekundiks mõttesse, et tont teid teab... Ühisest lõunast ei saanud niisiis seekord asja.
Gibraltarile tullakse ju ikka ahve ja Aafrikat vaatama (see palmikõrgune kaktus on ju ka natuke aafriklik?), niisiis liikusime köisraudteejaama suunas. Sinna me ei jõudnudki. Ühe platsi peal seisid tee peal eestaksojuhid ja teatasid, et jõululaupäeva puhul pandi raudtee varem kinni, aga nemad viivad hea meelega üles kalju otsa. Antagu neile vaid 25€ inimese kohta, selle eest näeb ahve ja katakombe ka. Me tahtsime ainult ahve, nii et põlgasime paljuks ja hakkasime variante arutama. Kui otsa ringi keerasime, tuli üks taksojuht järele ja pakkus uueks hinnaks 15. Selle me võtsime ja ei pidanud kahetsema - sõitu saime kogu raha eest. Käänuline, kitsas ja järsk! Ma justkui ei karda kõrgust, aga mitme koha peal leidsin, et parem on allapoole mitte vaadata.
Niisugune tee näiteks, ja see ei ole ühesuunaline. selle pildi peal püüab Lasse ahvide usaldust võita. Õnnestus, aga ainult peaaegu...
Tüüp ronis hoopis mulle sülle :)
Tegelikult muidugi meelitas taksojuht ta miski krõbuski abil auto katuselt allapoole ja kuna mina seal seisin, kus kästud, siis jäin lihtsalt elukale tee peale. Igavene raske jurakas oli.
Punase tagumikuga makaake näeb igas korralikus loomaaias, aga sellel berberi ahvil oli strateegiline koht kahtlaselt... orants.
Aafrika nägime ka peaaegu ära. Paarkümmend km merd ja seal ta ongi. Gibraltari juures saavad kokku Vahemeri ja Atlandi ookean. Cool!
Nagu nägudest näha, jäädi ekskursiooniga rahule. Juht oli tegelikult väga tore ja rääkis terve tee lugusid ja vastas üsna keerutamate küsimustele. Mõistlik mees ühesõnaga. Natuke jäi ainult kripeldama, et me tegelikult ei kontrollinudki, kas taksojuhid ka tõtt rääkisid või püüdsid lihtsalt naiivseid. Teisalt - ega me ühtegi liikuvat vagunit ka ei näinud, nii et ju ei olnud turistilõks.
Tagasiteel tegime põike Puerto Banusesse, Marbella jahisadamasse. Algul ei saanud arugi, mis selles nii erilist - palmiallee, meri, ilusad majad... Aga siis jõudsime kaldapealsele ja oh sa mu meie!
Veerandtunniga nägime Lamborghinit, Ferrarit (seda esmalt kuulsime), Rolla Royce'i ja kahte Bentleyt. Tuhandest jahist rääkimata. Laps leidis, et Mercedes SLK näeb selles seltskonnas välja kui kehvik.
Selline eestiliku nimega pood jäi ka silma, ning üks rootslase hambaravikabinet. Ja palju venekeelseid kinnisvarakuulutusi.
Õhtusöögi ajaks jõudsime tagasi Benalmadenasse. Auto pidime viima tuttavasse 5*hotelli ja seda maja alla parkides oleks Lasse äärepealt tugiposti otsa tagurdanud - see peitis end täpselt pimedasse nurka, mis mitte ühestki tahavaatepeeglist ei paistnud. Õnneks jõudsin hoiatuseks vastu auto taguotsa patsutada ja kahju jäi sündimata.
Sööma suundusime jälle sadamasse, aga seekord proovisime mehhiko kohta. Liha polnud paha ja Lasse tegi endalegi ootamatult tutvust jalopenoga. Ma ei tulnud selle pealegi, et terava elamuse eest hoiatada.
Kõige kõrgem koht, kus käisime, oli 3200m ja vaade oli hurmav. Käisime selles mõttes, et sealt alla ei suusatand (päris pikad ja järsud punased nõlvad olid), vaid sõitsime uhkes üksinduses/kaksinduses bussisuuruses gondlis. Tegelikult kolmekesi - reisisaatja oli ka. Tema tegi sellise pildi.
Aga siin olen ma koos Mont Blanciga. Minust vasakul, see kaugel eemal.
Ainus sõidu pealt tehtud pilt. Aeglase sõidu, et ma ikka kaadrisse satuksin :) Mäe nimi on La Moraine, väga mõnus selline. Pikk ja parasjagu lauge, paar järsemat jõnksu ka sees, et igav ei hakkaks.
Mäe lõpus saab end premeerida lebotooli ja kuuma sokolaadiga.
Ühel õhtul oli päikeseloojang hästi dramaatiline, midagi sellest jäi ka pildile.
Kõige kõrgem koht, kus käisime, oli 3200m ja vaade oli hurmav. Käisime selles mõttes, et sealt alla ei suusatand (päris pikad ja järsud punased nõlvad olid), vaid sõitsime uhkes üksinduses/kaksinduses bussisuuruses gondlis. Tegelikult kolmekesi - reisisaatja oli ka. Tema tegi sellise pildi.
Aga siin olen ma koos Mont Blanciga. Minust vasakul, see kaugel eemal.
Ainus sõidu pealt tehtud pilt. Aeglase sõidu, et ma ikka kaadrisse satuksin :) Mäe nimi on La Moraine, väga mõnus selline. Pikk ja parasjagu lauge, paar järsemat jõnksu ka sees, et igav ei hakkaks.
Mäe lõpus saab end premeerida lebotooli ja kuuma sokolaadiga.
Ühel õhtul oli päikeseloojang hästi dramaatiline, midagi sellest jäi ka pildile.
