Järgmised 10 km

Laup hommikul näitas kraadiklaas akna taga 7-8 kraadi (seal on paar kraadi soojem kui päriselt), päike paistis ja tuult oli nii vähe, et suits tõusis pea otse taevasse. Pärast hilishommikust putru ja natukest askeldamist ajasime jälle uisuriided ülle ja enne poolt kahte olime juba Norrvikeni ääres. Seekord oli parkla ikka päris täis, no ja jää siis muidugi ka. Isegi kõrkjad, sinna oli talveks pargitud mitu paati.Esimene huvitav asi, mida ma pildile ei jõudnud saada, oli väike siniste sokkidega koer. Tal oli jope ka, aga see pole nii haruldane kui sokid. Lasse arvas küll, et uisud oleksid veel haruldasemad olnud.
Teine oli imelik tüüp, kes kohe raja alguses meile vastu sõitis (seal on üldiselt ühesuunaline liiklus, kui rada on sisse aetud) ja ise seletas, et tal laps seal tagapool kukkund ja läheb teda üles aitama. Paarsada meetrit edasi kimas mees meist mööda, pidurdas Lasse ees hoo maha, keeras ringi ja teatas vihaselt: ma ju ütlesin, et laps kukkus ja ma läksin talle appi! Kusjuures oleks siis keegi talle midagi öelnud või ette heitnud - ei! Imelikud on mõned.
Kolmas asi, millest ma nii kiiresti mööda tuhistasin, et pilti ei saand, oli sooja joogi lett keset järve raja ääres. Ilus vanaaegne kelk kõrval ja müüdi kuuma kakaod. Vahvleid vist polnud, aga välja nägi just selline, et seal oleksid võinud tegutseda vanaema ja 8 last metsas.
Need pikad uisud (eriti veel koostöös keppidega) on ikka nii kiired, et uisuraja kõrval sõitvast suusatajast tuhisesin ka mööda kui postist või joogiletist... siis umbes sama kiiresti kui tõsised uisutajad minust :)
No ja neljas asi oli täiesti ehtsa moega troi-kampsuniga uisutaja.

Aga jah, kahjuks oli nüüd jää peale paras lumekiht sadanud, nii et uisutajad ei saanud enam browni osakestana suvaliselt mööda jääd sagida, vaid olid sunnitud sisseaetud rada pidi korralikult sõitma. Esimesed 2-3 km oli rahvast ikka päris tihedalt kohe, edasi läks lahedamaks - ega siis kõik 10 km pikkust ringi sõitnud. Mõned tegid 3, teised jälle 14 km. Meile tundus 10 just paras ja õnneks oli seekord see vähenegi tuul tagasiteel tagant, nii et lõpp läks eriti libedalt.
Tublidele uisutajatele oli koju jõudes külmkapis kausitäis Tarmo peedisalatit (peet, avokaado, fetajuust, kreeka pähkel, rukola, küüslauk ja oliiviõli), juurde mõned soojad lihapallid. Ja selg arvas kogu sellest asjast väga hästi. Isegi siis ei hakanud kurjustama, kui õhtupoolikul järjest 4 tunnist osa Farewell, comrades filmi vaatasin. See on ikka väga hea ülevaade ühe kurjuseimpeeriumi olemusest ja kadumisest, mida peaksid vaatama vähemalt kõik Euroopa noored (ja vanad), eriti pahempoolsusesse uskujad. Head intervjuud, väga head kroonikakaadrid ja neutraalne pilk asjade käigule. Vaata või uuesti.
På spåret viktoriinisaade on nüüd jõudnud poolfinaalideni ja nende taibudega me enam võistelda ei jaksa, isegi mitte koduse sohva toel. Napid 10 punkti saime - võitjapaar skooris 41, teine koht 25 ümber. Mina tõin punkti arahnofoobia ja Lasse Balmorali eest, aga vaat Kambodja vana nimekuju (Kampuchea) ja sealse suurima keele (khmer muidugi!) peale enam ei tulnud. Ega Mekongi jõe. Sest nagu kunagi Londonis õigesti ütles hotellitöötaja, kes polnud kuulnudki nende kuulsast botaanikaaiast Kew Gardens - I can't know everything!
Selline oli loojang. Seda jäävabamat vett käib mitu korda päevas lahti ajamas üks pisike armas murdjapaat. Tuleb paremalt ja läheb vasakule.