Reeded

Kaks jaanuaris Tallinnas oldud reedet olid teistsugused kui teised...
Esimesel aitasin tütrekesel viimased asjad uude Pelgulinna-pessa vedada ja kui ta mööblimaja kandis autost lahkus, jättis pöidla autoukse vahele. Kisa, veri maas ja autol... ma pole traumapunktidega sõber, nii et pakkisin lapse jälle autosse ja tõin tagasi koju. Mingit mittekleepuvat haavakatet (mitu päeva hiljem alles sain aru, et sel on 2 poolt - mittekleepuv ja see teine; ei teagi, kumbapidi see sinna pöidlale sai) ja teipi leidsin kapivarudest, valuvaigistit ka ja ööseks julges laps ikka uude koju minna.

Alles 2-3 päeva hiljem julges pöidla pealt katte ära võtta, aga mitte tulemust vaadata. Sättis hoopis arvuti kaamerasilma ette ja ma siis üle skaibi kirjeldasin seda lillakirjut pilti. Musta tooni õnneks polnud, küüs oli alles (ja on siiani) ja üldse oli olukord kolm korda parem kui ma kartsin.

Nojah. Nädal hiljem siis jälle reede ja hoopis teist laadi elamus, siinsamas väikses Rimis. Pildistamist vääriv olukord, ja nagu ikka sellistel puhkudel pole fotokat taskus. Et mis siis? 3 tööriietes tüüpi seisavad, pead kuklas, ümber riiuliterivi otsas seisva õllekapi - selle, mis jahutab. Ja kapi otsas askeldab blond tütarlaps laest kappi suunduvate juhtmete kallal. Jah, ei ole maailm enam see, mis vanasti...