Hullud talisportlased

Eile oli õhtu otsa akna all imeline valgusetendus. Vastaskalda tänavalaternad peegeldusid liikumatus järvevees kui küünlaleegid. Nagu Ooperifantoomi selles stseenis, kus lava katva vee alt tõusevad põlevate küünaldega kandelaabrid, kui Fantoom ja Christine sealt paadiga üle sõidavad.
Päeval käisime jälle Ågestas suusatamas. Kuna eelmisel korral läks 5 km juba päris ladusalt (sest et suusk suhteliselt libises!), siis mõtlesime seekord proovida 8,5 km rada. Mõeldud, tehtud. Ainult et seekord jälle eriti ei libisend, ja mõnevõrra libises tagasi ja... Ühesõnaga, oli nii mõnusaid hetki kui ka mitte nii mõnusaid, aga tund ja 20 pärast suuskade allapanekut olime tagasi raja alguses. Lasse mõni minut enne mind, sest tal oli veel ka viimasel kilomeetril jaksu käik sees hoida, mina läbisin selle puhtalt inertsi ja kojutahtmise najal. Kindad viskasin käest ja toppisin taskusse pärast teist kilomeetrit; mütsiga oleksin hea meelega sama teind, aga pole nii suurt taskut. Läbimärg olin, vaatamata vaid kolmele kihile seljas. Ja sellele, et me viimasel kilomeetril paar-kolmsada meetrit ja raja kõige jubedama tõusu lõikasime.

Selle pildi tegi sõbralik ja väga jutukas traktorimees, kes tuli uisusuusatajate rada timmima. Hüppas kabiinist välja ja pakkus, et me mõlemad pildi peale läheksime. Ma püüdsin siis vähe lõbusamat nägu olla kui sel esimesel võttel. Poleks Lasse auto juurde kimanud vaid mu raja otsas ära oodand, oleks ta pildile saanud nõrkenult lumele viskunud kangelanna. Nüüd siis tuli hoopis selline, kuid ka meeleolukas kaader.

Neljapäevane sport oli palju mõnusam - 14 km täisring Norrviki järvejääl. Parklas u 15 autot, jääl vast 2 korda niipalju uisutajaid, 1 sahkauto ja 1 sahktraktor. Jää oli hea, tuult peaaegu polnud ja natuke näitas ka päikest. Ja mis peaasi - Lassel olid uued ja suuremad uisu-suusa-matkapüksid, mis tuli ära testida. Pidasid vastu küll.

 
Selline (pildil ülal) näeb välja ilus uisustiil.

  Päeva viimane pilt oli fotofinisist.