Pidu Pärnus

14, septembril pidasime Pärnus Wasa hotellis-taastusravikeskuses ema 80. sünnipäeva. Algul arvasin, et kogun seltskonna Viljandisse kokku, aga selgus, et ema kavatseb jälle oma kadumistrikki kasutada ja ma siis kasutasin vastukaaluks omam trikki - kaugjuhtimisega peokorraldamist. Mis selle meeskonnaga oli lausa lapsemäng.
Tort sai ilus ja maitsev (ei ole vahukoor, kuigi näeb nii välja - hoopis kohupiim on. Laud oli täpselt see, mis vaja - piisavalt palju väikest näksimist, mis ei seganud ringiliikumist ja jutuajamist, aga kõhtu täitis ja hea oli. Eriti need lõhevahuga rullid ja kukeseente ja singiga pirukad (soojad!) ja salatikorvid ja juust ja puuvili ja... Ühesõnaga kõik! Tädi Maimu pealinnast tellitud kringel tuli veel kauba peale.

Esimesena tõin kohale üllatuskülalise. Mõtleks, pinginaabrid polnud oma 30 aastat kohtunud, kuigi üks elab Pärnus ja teine Viljandis ja käib vähemalt korra aastas ka Pärnus Milline õnn, et Gaidal ema telefoninumber alles oli ja et ta emale sünnipäeval helistas!

Ülejäänud seltskond ilmus kohale korraga ja saimegi hakata klaase tinistama.

Siin pildi peal on umbes pool seltskonnast. Selline kaootiline suguselts on mul.

Siin pildi peal on õekesed ja pinginaaber tädi Gaida.

Kord pedegoog, alati pedagoog. Isegi endast vanemale nõole peab keset pidu loengut.

Äkki märkasime hotelli aias imelikku isendit liikumas. Soe oli väljas küll, aga kas just nii soe, et tahta basseini hüpata? Plaan jäi igatahes katki, sest tee oli kinni pandud värskelt värvitud pinkide vahele veetud lindiga.

Palju toredaid inimesi:

Koogisöömise ajaks kolis kõik see seltskond õue ja tegevus jätkus laudkonniti. Muuhulgas rääkis tädi Gaida, kuidas mu pisike vend oli ükskord kärbest rullinud. Tulnud Gaida külla, näinud, et poisike istub õues ja veeretab surnud kärbest näpuga mööda maad ikka edasi ja tagasi. Ise pomiseb sinna juurde "sulnud tälbes, tulat". (Ja kas pole hämmastav, et isegi sellised valed häälikud on pärilikud? Ta vanem poeg rääkis algul samamoodi, kuid kärbes polnud mitte tälbes, vaid hoois paama. Porikärbes siis loogiliselt polipaama.) Küsinud siis Gaida, mida see viimane sõna seal lauses tähendab. Ei tea, see on vene keeles, teatanud laps.
Ja kas pole hämmastav seegi, et juba selline paariaastane põnn on just seesama isiksus valmis, kellena ta kogu oma ülejäänud elu elab? Mitte et vend kõik see aeg surnud kärbseid veeretaks ja tundmatuid sõnu kordaks, aga selline rahulik (et mitte öelda flegma) ja põhjalik tegelane on küll. Sõnu seab ka.
Õhtul promeneerisime rannas ja imetlesime päikeseloojangut. Lasse ronis seene otsa ja kuldne, ei hõbedane kuu oli selgas ;) Peaaegu.

Pärnust ära sõitsime üle Taali ja Tori, sest kuulsin, et kivid ei ole mu vanavanavanemate haua pealt ikka ära läinud. Otsisin siis kalmistuvaht Mardi jälle üles ja küsisin, mis me juulikuisest kokkuleppest sai. (Tegelikult ma küsisin lausa, kas tegemist on sellise mehega, kes on nii kõva oma sõna peremees, et kui tahab, võtab tagasi.) Olla ära unustand ja palus ükspäev helistada ja meelde tuletada. Helistasingi - ja mida ma kuulsin! Need kivid polevat üldsegi kalmistuvahi rida, sest tema pole neid sinna pannud. Arvas, et hoopis mõni sugulane on hauda kaunistanud... Leppisime siiski kokku, et kivid saagu minema ja mina toetan võimaluste piires kirikut. Vaatame siis, kes seekord sõna peab.

Eile siis sõitsime jälle Tallinnas laiali. See tähendab mina lendasin Prüsselisse, aga Lasse jäi Tallinna, sest Flybe tühistas lennu Stockholmi. Ja selle asemel, et tõsta inimesed varsti väljuvale Estonian Airi lennule, anti neile hoopis õhtusöögitalong ja viidi Virusse välja magama. Kompensatsioonist mitte poolt sõnagi, aga seda asja alles vaadatakse...

Arusaamatus

Eile streikis meie maja söökla ja kohvik. Töötajad lehvitasid maja kõrval lippe ja loosungeid ning jagasid seletusi ja korjasid toetust või vähemalt kaastunnet. Tööandja hirmutanud neid reorganiseerimisega ja mille kõigega veel. (Mul on küll kuri kahtlus, et miski seadus annab siin õiguse streikida x päeva aastas, ja et neid päevi ei saa järgmisse aastasse kaasa ega rahas välja võtta, püütakse need võimalikult maksimaalselt ära kasutada. Ja ikka ilusa ilmaga! Kes ikka vihma või külma käes streigib, siis on ju toas mõnusam.) Nad teevad tegelikult väga tublilt (ja kohati ikka hirmus intensiivset) tööd ja nagu kuulda, Eesti keskmisest mitte väga palju suurema palga eest.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt oli ühel sööklatädil peas hidžaab, see mosleminaise pearätt. Tööpostil kannab ta samasugust vormimütsi kui kõik ta kolleegid. Kuidas sellega siis on, kas ta peab viisakalt riides olema ainult õues? Või asendab vormimüts rätti? Miks ta sellisel juhul õues mingit muud peakatet ei kanna? Või on ta võtnud seisukoha, et LEXi töötajad, sh mehed on ta suur ja sõbralik pere, kelle ees ei pea end kinni katma? Ja üks hommik sättis üks töölt minema asutav koristajanna endale välisukse juures rätti pähe - ka tema oli majas kenasti palja peaga hakkama saanud... Nagu mu vanaema, kes toas enamasti paljapäi oli - vähemalt soojal aastaajal -, aga välja minnes kindlasti räti pähe sidus. Ka suvel. 
Põhjus ei saa ju olla see, et nõukogu majas on rätikandmine keelatud? Asi peaks ju olema põhimõttes ja mitte välises sunnis, vaid sisemises soovis? Palun seletust. 
Age et elus kõik tasakaalus oleks, sain täna justkui preemiaks eilse söögistreigi eest tüki maailma kõige paremat, Merle tehtud õunakooki. Kohalikud kondiitripoed ei saa ligilähedalegi! Ehk on sööklatädidel veel streigipäevi varuks ;)

Fläsh jäi tegemata

Himmel och pannkaka! - siin ei või isegi panka ilma fotokata minna! Käisin mina täna lõuna ajal korteriüürimise deposiithoiust avamas. Asi korda aetud, tuterdasin tasapisi mööda vaiksemaid ja väiksemaid tänavaid tagasi töö poole, kui peaaegu et komistasin kellegi väljasirutatud jalgade otsa. Majandusminister, sinder, lösutas tänavakohvikus poolseljakil, jalad üle poole kõnnitee. Esmalt tunduski nimelt see poos tuttav - just see, mida valitsuse pressikonverentsidel näeb. No ja nägu ikka ka. Libistas seal ühe teisega ôlut ja nautis tagasitulnud suve. Või siis ei nautinud eriti oma ülikonnas ja lipsus.
Mu jalad tegid nähtud pildi peale nagu iseenesest paar sammu tänava ületamise suunas ja käsi hakkas fotokat otsima, et veidi eemalt üks paparats teha... kui tuli meelde, et fotokas on jakitaskus ja jakk kuuma ilma tõttu kontoris nagis. Ei ole õiglust siin maamuna peal! Tagasi ei viitsind ka minna, nii soe oli.
Aga nii toreda valimisplakati oleks saanud. Juhan LIBISTAB PRÜSSELIS ÕLUT Parts vms.

Keelejuttu ka. Rootsi ja flaami keel on nagu eesti ja soome - palju kirjapildi poolest sarnaseid, aga hoopis erineva tähendusega sõnu. Näiteks see 'vrede', mis flaami k on rahu ja rootsi k raev (rahu on rootsi k fred, no ja eks see flaami sõna hääldataksegi umbes nii).
Teine sõna on venster - flaami k aken, rootsi k vasak (ja aken on hoopis fönster).

Veel uut ümbrust

Täna julgesin jälle ilma kaardita ümbrust avastama minna. Nii kaval olin siiski, et tegin enne väljumist siitkandi kaardist foto, nii et tagelikut oli väike back-up ikka ka olemas. Aga seda ei läind vaja.
Siin kusagil on ilmselt olnud klooster, sest lisaks sellenimelisele tänavale leidsin veel ka eremiidi ja risti ja Champs-Élysées (mitte et see viimane kuidagi kloostriga seostuks, pigem ikka Pariisiga) tänava.

Kui mind seotud silmadega kusagile sõidutataks ja sellise maja ees silmad avataks, siis arvaksin üsna kindlalt, et olen nüüd Provence'is või Toskaanas. Aga võta näpust, sellist ilu leiab siitki!

Naabertänava arstikeskuse sildi põhjal võiks ju järeldada, mislaadi hädad XLi rahvast rohkem ja vähem vaevavad.