Arusaamatus

Eile streikis meie maja söökla ja kohvik. Töötajad lehvitasid maja kõrval lippe ja loosungeid ning jagasid seletusi ja korjasid toetust või vähemalt kaastunnet. Tööandja hirmutanud neid reorganiseerimisega ja mille kõigega veel. (Mul on küll kuri kahtlus, et miski seadus annab siin õiguse streikida x päeva aastas, ja et neid päevi ei saa järgmisse aastasse kaasa ega rahas välja võtta, püütakse need võimalikult maksimaalselt ära kasutada. Ja ikka ilusa ilmaga! Kes ikka vihma või külma käes streigib, siis on ju toas mõnusam.) Nad teevad tegelikult väga tublilt (ja kohati ikka hirmus intensiivset) tööd ja nagu kuulda, Eesti keskmisest mitte väga palju suurema palga eest.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt oli ühel sööklatädil peas hidžaab, see mosleminaise pearätt. Tööpostil kannab ta samasugust vormimütsi kui kõik ta kolleegid. Kuidas sellega siis on, kas ta peab viisakalt riides olema ainult õues? Või asendab vormimüts rätti? Miks ta sellisel juhul õues mingit muud peakatet ei kanna? Või on ta võtnud seisukoha, et LEXi töötajad, sh mehed on ta suur ja sõbralik pere, kelle ees ei pea end kinni katma? Ja üks hommik sättis üks töölt minema asutav koristajanna endale välisukse juures rätti pähe - ka tema oli majas kenasti palja peaga hakkama saanud... Nagu mu vanaema, kes toas enamasti paljapäi oli - vähemalt soojal aastaajal -, aga välja minnes kindlasti räti pähe sidus. Ka suvel. 
Põhjus ei saa ju olla see, et nõukogu majas on rätikandmine keelatud? Asi peaks ju olema põhimõttes ja mitte välises sunnis, vaid sisemises soovis? Palun seletust. 
Age et elus kõik tasakaalus oleks, sain täna justkui preemiaks eilse söögistreigi eest tüki maailma kõige paremat, Merle tehtud õunakooki. Kohalikud kondiitripoed ei saa ligilähedalegi! Ehk on sööklatädidel veel streigipäevi varuks ;)