Carpe diem

Reedel käisime ära saatmas vana head Berti... Ta oli üha enam parkinsonile alla hakanud jääma, kuid viimastel kuudel oli Lasse rõõmuks siiski ka selliseid päevi või tunde, kui temaga peaaegu normaalselt suhelda sai. Viimasel ajal sõitis siiski kohe korduvalt kodu ja haigla vahet, sest tasakaal kadus ära ja ta kukkus ja lõi end ära ja jäi järjest nõrgemaks. Kui Lasse ja Calle tal oktoobris külas käisid, oli Bert laua taga magama jäänud - sest teised ei taibanud õigel ajal jutuvada lõpetada - ja neil tuli ta koos tooliga voodi juurde tarida ja voodisse hiivata. Viimase haiglasoleku ajal lisandus kõigele veel ka kopsupõletik ja see oli nõrgale kehale ja vaimule juba liiast.

Ärasaatmine oli meeldivalt vaikne ja tagasihoidlik, kuid kuidagi steriilne. Õpetaja lausus mõned ümmargused laused ja palved, lauldi paar-kolm psalmi ja mindi pastoraati võileivatorti sööma. Õpetaja sõi ka ja lahkudes kiitis torti. (Hämmastav, et ta sellise töö peal olles üldse veel seda sööb ja seejuures nii sale on.) See on Rootsis traditsiooniline peiesöök, kuigi neil sõna ega mõistet peied ei tunta. Selle asemel on minnesstund ehk meenutushetk: süüakse tükk või paar torti, juuakse, mis laual (siider, julmust ja õlu olid, kohv toodi ka) ja kes tahab ja raatsib, räägib kõigile mingi loo. Lasse ja veel paar mees raatsisid, muidu räägiti niisama vaikselt lähemate lauanaabritega.

Võileivatort oli tegelikult muidugi võisaiatort ja selle vahele ja peale oli pandud kõik, mis hea tundus; juust, sink, majonees, krevetid, muna, tomat, kurk... Midagi olulist kindlasti läks meelest ka. Assortii ühesõnaga. 

 
 
 
Kui mulle oleks vägisi sõnajärg antud, siis oleksin rääkinud kahest olulisest asjast, mida Bert mulle õpetas. Esiteks: hoia raskus orupoolsel jalal. Just (ja ainult) selle teadmisega varustatult nad Margaretaga mind 24 aasta eest Åre kandis mäkke vedasid; õnneks õpetus toimis. Ja teiseks: hea diskussiooni nimel pole patt ka poolt vahetada. Berdiga oli nimelt väga huvitav diskuteerida, koguni vaielda, aga pahatihti selgus, et jagame temaga seisukohta - ja mida sa siis ikka diskuteerid. Bert lahendas sellisel puhul probleemi elegantselt, hakates minu vastaspooleks, ja vaidlus võiski alata.
 
See Vingåkeri rongijaamas enne tagasisõitu tehtud pilt tundub kuidagi eriti päevakohane. Carpe diem?

Järgmisel, luutsinapäeval saabus külla Triin ja tõi mulle oma esimese raamatu, väga ilusa. Kahjuks küll  jäi lühemaks ajaks kui algul plaanitud, aga lussekatid said söödud (kotitäis ka Tallinna kaasa) ja Fotografiskas käidud. Taas imelised pildid.
Jõulukontserdil vanalinna Suurkirikus kuulsin kõige hämmastavamat, kaunimat, lummavamat Püha öö esitust. Kammerkoor hajutas end mitmemeetriste vahedega ümber publiku seisma ja hakkas siis veidi nagu kaootilise kaanonina laulma: üks alustas, siis kiriku teisest otsast järgmine, kolmas, neljas ja kümnes... kuni lõpuks sai kõigist neist üksikutest erineval ajal alustatud ja eri kaugusele jõudnud viisijuppidest üks ja võimas. Justkui käiks või sõidaks jõuluõhtul kusagil ja kuuleks, kuidas üks ja sama viis võetakse järgemööda üles lähemates ja kaugemates majades ja siis ühel hetkel kõlavad kõigi lauljate hääled kokku. Kananahk tuli ihule, nii kaunis oli. 
 
 Stockholmi vanalinna peatänavalt aga avastasin ootamatult tükikese Belgiat.