Natukese aja pärast tundsin, et kõht läheb imelikuks ja silme ees veidi mustaks. Selle aja peale tuli tööpäeva lõpp kätte ja rahvas hakkas minema valguma. Panin siis ka kiiresti arvuti kinni ja saapad jalga, aga tunne oli selleks ajaks juba nii kehv, et üksi ei söandanud kuhugi minna. Uurisin kolleeg Toomaselt, ega ta autoga pole - nagu kiuste mitte. Lubas siiski tulla ja mu bussini saata, et kindlam oleks. Viie sammu järel koridoris oli selge, et oma jala peal ma bussini ega bussi pealt koju ei kõnni. Siis mõtlesin välja kavala plaani: Toomas viis mind kontoritooli ratastoolina kasutades lifti ja liftist välisukseni (seal oli õnneks istumiseks tool olemas); sõidutas siis tooli tagasi tuppa ja tõi naabermaja eest taksopeatusest mulle takso. Kodus sain trepiga hakkama ja järgmised paar tundi vedelesin topelt-teki all voodis. Alles siis muutus tunne taas nii tugevaks, et sain turgutuseks portsu piparmünditeed teha.
Järgmisel päeval oli olemine taas peaaegu normaalne ja sain isegi Toonasele vastuteene teha. Ta tulnud kodust nii välja, et jätnud majavõtmed tuppa luku taha. Tagavarad tööl sahtlis, ent sinna ei saa sisse ilma töökaardita, mis samuti kodus lukus. Laenasin siis oma kaardi ja päästsin ta kodutustaatusest.
Aga mis siis ikkagi juhtus? Ilmselt see, et kõhus said kokku seljavalurohi (diklofenakk, va kuri) ja šokolaadi sees olev suhkruasendaja, ja selline kokteil ei läinud kohe mitte. Kalevit ei süüdista, sest nemad lausa manitsevad, et tarbida tuleb "mõõdukalt ja maiustamisel lähtuda oma organismi seisundist ning eripärast".
Siis oli jõul. Päeval tassike teed majaperenaise juures (koos minu sidrunikoogi ja Margiti vormitud piparkookidega), õhtul toekam, kuid siiski kõhusõbralik jõulusöömaaeg ja pakkide avamine.
HÄID PÜHI!
Päevakohase pildi leidsin viimati Fotografiskas käies. Kas pole ehtne jõulumeeleolu?
No comments:
Post a Comment