Still up in the air

Seekord algas talvepuhkus teisiti. Koht oli küll sama - Benalmadena - aga tuul oli mere poolt, mistõttu lennuk ei teinud mitte mere kohal tavalist maandumiseelset tiiru, vaid tuli maanduma otse üle mägede. Ehk siis üsna järsult. Ja kuna raja ots ei ole mägedest teab mis kaugel, ei ole ka seda sihtiv lennuk mägedest kuigi kaugel... Vähemalt tundus nii sel hetkel, kui me pilvest välja jõudsime ja mäed ikka päris käeulatuses olid. Ja teate, mis seal mägede kohal on? Tõusvad ja langevad õhuvoolud on! Tulemuseks sellised keskmise suurusega ameerika mäed. Rahvas õnneks päris samamoodi ei kiljunud kui tivolis, aga vaikne "aaah!" käis küll mitu korda läbi lennuki. Pärast ühte eriti sügavat orgu langetasin pilgu süles lebavale Economistile ja sattusin pealkirjale "Still up in the air". No tõesti. Kui viimaks mägedest üle saime, oli maandumine siiski pehme.
Hotell oli sama mis läinud aastal, Sunset Beach Club. Esimene tuba anti kohe lifti kõrvale, selle andsime kiiresti tagasi. Siis saime valimiseks koguni kaks varianti: madalamal ja merevaatega või kõrgemal ja suure terrassiga; valisime mere.

Rõdu oli hommiku- ja lõunapoolne, nii et hommikusöögid olid al fresco. Mõnus, kuid lõpp kippus palavaks kätte ära.
Jahutada sai hotellibasseinis; valida oli väga külma ja üsna külma vee vahel. Sisebassein on tegelikult ka ja vist veidi soojem, aga kes siis päikese käest majja läheb.

Andaluusia jõulupuu:

Veini- ja serveerimiskapp Pueblo restoranis, kus väga head hautatud härjasaba tehakse:

Enne turistide tulekut (foto ripub Pueblos meie härjasaba-koha seinal):

Pueblo peatänav; kohe näha, et Taani koloonia:

Jõuluvana abiline Arroyo poetänaval:

Niisama armas silt:

Tükk majaseina:

Banaanipuu rannapromenaadi servas:

Äge arhitektuur, ka rannapromenaadil:

Huvitav roheline:

Ilus uks:

Rõõmus puu:

Auto nagu Göranil kunagi nooruses:

Andaluusia postkastid:

Seekord võtsime kavasse kotkaetenduse tivoli kohal mäe otsas, millele eelmisel aastal napilt hiljaks jäime. Neid linde on seal ikka igasuguseid: kakke ja kulle ja kotkaid ja pistrikke ja... Isegi üks raisakull oli. Teate ikka, miks raisakullid kiilaspäised on? Selleks, et suled ei jääks kinni, kui ta korjuse sügavusest paremaid-pehmemaid palu kougib. Kõige võimsam pilt oli see, kui 3 suurt kotkast korraga lendu läks (üle publiku peade) ja üha kõrgemale tiirutasid.

Ühel hetkel hoiatati, et nüüd saab osa publikust ühe linnuga ka lähemalt tuttavaks. Lasse oli siis vapralt üks osa sellest ühest osast:

Üks teine päev sõitsime Torremolinosesse ja kõndisime sealt piki randa peaaegu terve tee tagasi.
Papupood Torremolinoses:

Aasta viimane õhtusöök oli selline tagasihoidlik, kuid värviline ja maitsev. See nende sink on ikka imeline! Ja avokaadod! Ideaalselt küpsed ja head. Kohalik komme nõuab, et keskööl tuleb ära süüa 12 viinamarja - iga kellalöögiga üks. Ilma seemneteta oleks see võib-olla isegi võimalik olnud.

Vana-aasta teleprogrammist leisime juhuslikult Mamma Mia filmi ja õhtu edenedes ka Luikede järve. Seekord vaatasime ära ka teise vaatuse, mis Piiteris nägemata jäi. Ikka ilus!
Aga siin pildi peal on 1. jaanuar 2014. Kusjuures oli ka meres ujujaid ja mitte üldse nii, et kiire hüppega sisse ja kiire hüppega välja, vaid ikka pikalt ja mõnuga.

Seekordne lemmik-kalarestoran oli rannapromenaadil. Muhe ja sõbralik, mitte pealetükkivalt agressiivne omanik-sisseviskaja kõnetas kõiki "My friend" ja väitis, et käis jääletis olevatel kaladel ise varahommikul merel järel. Rääkis isegi 5 lauset rootsi ja paar soome keelt. Soolas küpsetatud kalad olid neil imelised ja friteeritud obergiin samuti. Seintel ilusad pildid ka.

Hotellinaabrid Marokost:

Baywatchi torn rannas... Kas nad käivad köie abil üles-alla või viis viimane lahkuja redeli kaasa?

Ka kohaliku kultuuriga tutvusime. Hotellirestoranis oli igal õhtul elava muusikaga tantsulka, aga ükskord pandi publik istuma ja näidati ette, kuidas Andaluusias tants käib. Miskipärast tuli peale tunne, nagu oleksime sattunud kruiisilaeva sõubaari.

 Restorani vitriinkapist leidsin sellise üllatuse... No mida imet? Kes tõi ja miks?

Veel kohalikku tänavakunsti. Rondellitants:

 ja ilus kirju trepp:

Torremolinoses käisime ka: bussiga sinna (ja eksituse läbi ka Malagasse ja tagasi, sest see Torre keskus sai enne läbi kui maha taipasime minna) ja jalgsi tagasi: Umbes 5km ots, nii et võiks ka ilma bussi abita.