Inimõigusest

Uus aasta tõi kaasa uue passi - üle pika aja taas punase. No ei meeldi mulle selline asi, aga vana hakkas jaanuaris otsa saama ja parem siis juba punane pass kui passitus. Konsulipreili õnneks passi ja id-kaarti kätte andes ei küsinud üle, kas ma olen end Eestist Belgiasse ringi möllinud. (Ei ole.) Tellimise ajal pidas leebe loengu, et on vaja ja muidu ei saa siin e-valida ega midagi.

 

Mõtlesin, et punane või mitte, uus pass on väärt väikest tähistamist. Olin juba suvel pannud silma peale ühele sushikohale Luksemburgi platsi juures, nüüd põikasin tööteel sinna ja ostsin lõunasöögiks karbi kaasa. Supp hinna sees, nagu peab... mis oli väga hea, sest see oli ka parim osa sest lõunast. Masendav. Korralik ja maitsev sushi peaks ometi olema samasugune inimõigus kui tasuta wifi või parajalt pehme avokaado või tuledega sõitev auto? Siinkandis on kõigi nendegaasi  kehvapoolne. Üksõhtu näiteks hiilis poole 9 ajal ehk totaalses pimeduses üks hull tädi tuledeta autoga mulle ülekäigurajal üsna lähedale.
Sushi-mõte aga tuli sellest, et meie maja söökla on ikka veel jõulupuhkusel ja süüa saab kõige lihtsamalt kõrvalmajas. Millega võrreldes on meie söökla lausa paradiis... Kõige huvitavam mäng seal oli "otsi üles kala". Kolleeg vihjas ükspäev, et menüüs on päris hea lõhe. Lugesi läbi sildid kõigi lettide kohal - kala ei kusagil; piilusin iga leti taha - ikka ei ole. Peaaegu et lõin juba käega, kui nägin ühe kandiku peal otsitut. Läksin siis sinna, kust kandik oli tulnud - supileti juurde - ja ennäe, antigi lisaks supile ka kala!
Ambiorixi pargi servas aga on selline peaaegu kollane põõsas valmis saanud.