Tajine minu elus

See on nii kummaline, kuidas asjad su ellu tulevad.
Nagu näiteks see ilma kartuli, riisi vöi makaronita praad. Kui Tiia sellist Luksemburgis esimest korda pakkuda kavatses, olin täiesti mures, et vähemalt Lasse sellisest kala-ja-salat menüüst küll söönuks ei saa. Napp aasta hiljem oli see me normaalne päeva pöhisöök - kui kalagi taldrikule sattus. Tegelikult piisas ka salatist, ja umbes kilo kadus kuuga.
Vöi siis see teine asi - tajine. Enne augustit polnud ma seda sönagi näinud-kuulnud, nüüd on ta kindlalt menüüs. Köigepealt nägin teist suvel XLis elades ühes maroko asjade poes ja sain teada, et asjanduse sees hautatakse liha, köögivilja ja muud hõrguks.

Siis ilmus tööl söökla menüüsse. Ja ühe jalutuskäigu ajal siinkandis jäi silma imeliku nimega restoran Le p'tit Chouia en +, mille menüüs kuskuss ja tajine. Internet lubas, et üks paremaid Maroko kohti linnas, ja ilmselt õigusega.
Lisaks väga heale toidule on seal sõbralik teenindus, ilus värviline sisustus, sume muusika, mõnus õhkkond ja huvitav õlilisandiga väga magus piparmünditee, mida mujal ilmselt ei jooks, aga siia sobib kui rusikas silmaauku.



Kohe esimese korra suurim üllatus oli rosinate ja kuivatatud ploomidega ülipehmeks hautatud lammas. See kokku oli nii magus, et sobiks ka magustoiduks, aga uskumatult hea. Kuskussi tellides aga kaetakse lauake potsikute ja kausikestega: kuskuss, hautatud köögivili, liha, kikerherne-sibula-rosina hautis (mmmmm...!) ja miski terav kaste. Kusjuures - ka kala on täiesti värske ja täpipealt parajaks küpsetatud, mitte sekunditli liiga kaua! Koju minnakse sealt veeredes, ehkki tee läheb kergelt ülesmäge.

1000 on rohkem kui 4000

Nädalavahetus Stockholmis. Hästi sportlik selline, 2 päevaga kokku 5 km.
Laupäeval basseinirekord - 1 km. Eelmine ujumine oli 700m ja mõtlesin tegelikult, et olen tubli, kui seekord 800 ära tuleb. Aga kui see ujutud oli, siis oli hoog sees ja 200m tundus nii vähe sinna otsa teha. Ikka väga tubli tulemus konna kohta. Kui mina basseinist välja ronisin, läks sinna üks väike Aasia olekuga naisterahvas suure roosa ujumisrõngaga. Väga rõõmus pilt oli.
Seal politseimaja basseinis käib üldse huvitav seltskond. Päris tihti kuuleb prantsuse keelt, sest Stora Essingeni prantsuse kool kasutab seda. Ja viimati oli üks ingliskeelne tädi seelik-trikooga. Esmalt basseinis ja siis saunas. Ainult et saunauksel on (rootsi keeles) silt, et sinna klooriste ujumisriietega minna ei tohi. Tädi sai seesolevast pildist siiski üsna kiiresti aru, et on totaalselt overdressed ja küsis, mis värk. Ja lahkus - mitte selleks, et trikoo eemaldada, vaid igaveseks.
Pühapäevane saak oli 4 km Östermalmi staadioni uisujääl. Üsna sõidetav oli, vaatamata sellele, et järvejääd veel ei tööta ja rahval pole eriti mujal tritsutada.

 Preemiakoogi jõudsin isegi valmis nikerdada, sidrunise.

 

Inimõigusest

Uus aasta tõi kaasa uue passi - üle pika aja taas punase. No ei meeldi mulle selline asi, aga vana hakkas jaanuaris otsa saama ja parem siis juba punane pass kui passitus. Konsulipreili õnneks passi ja id-kaarti kätte andes ei küsinud üle, kas ma olen end Eestist Belgiasse ringi möllinud. (Ei ole.) Tellimise ajal pidas leebe loengu, et on vaja ja muidu ei saa siin e-valida ega midagi.

 

Mõtlesin, et punane või mitte, uus pass on väärt väikest tähistamist. Olin juba suvel pannud silma peale ühele sushikohale Luksemburgi platsi juures, nüüd põikasin tööteel sinna ja ostsin lõunasöögiks karbi kaasa. Supp hinna sees, nagu peab... mis oli väga hea, sest see oli ka parim osa sest lõunast. Masendav. Korralik ja maitsev sushi peaks ometi olema samasugune inimõigus kui tasuta wifi või parajalt pehme avokaado või tuledega sõitev auto? Siinkandis on kõigi nendegaasi  kehvapoolne. Üksõhtu näiteks hiilis poole 9 ajal ehk totaalses pimeduses üks hull tädi tuledeta autoga mulle ülekäigurajal üsna lähedale.
Sushi-mõte aga tuli sellest, et meie maja söökla on ikka veel jõulupuhkusel ja süüa saab kõige lihtsamalt kõrvalmajas. Millega võrreldes on meie söökla lausa paradiis... Kõige huvitavam mäng seal oli "otsi üles kala". Kolleeg vihjas ükspäev, et menüüs on päris hea lõhe. Lugesi läbi sildid kõigi lettide kohal - kala ei kusagil; piilusin iga leti taha - ikka ei ole. Peaaegu et lõin juba käega, kui nägin ühe kandiku peal otsitut. Läksin siis sinna, kust kandik oli tulnud - supileti juurde - ja ennäe, antigi lisaks supile ka kala!
Ambiorixi pargi servas aga on selline peaaegu kollane põõsas valmis saanud.

Still up in the air

Seekord algas talvepuhkus teisiti. Koht oli küll sama - Benalmadena - aga tuul oli mere poolt, mistõttu lennuk ei teinud mitte mere kohal tavalist maandumiseelset tiiru, vaid tuli maanduma otse üle mägede. Ehk siis üsna järsult. Ja kuna raja ots ei ole mägedest teab mis kaugel, ei ole ka seda sihtiv lennuk mägedest kuigi kaugel... Vähemalt tundus nii sel hetkel, kui me pilvest välja jõudsime ja mäed ikka päris käeulatuses olid. Ja teate, mis seal mägede kohal on? Tõusvad ja langevad õhuvoolud on! Tulemuseks sellised keskmise suurusega ameerika mäed. Rahvas õnneks päris samamoodi ei kiljunud kui tivolis, aga vaikne "aaah!" käis küll mitu korda läbi lennuki. Pärast ühte eriti sügavat orgu langetasin pilgu süles lebavale Economistile ja sattusin pealkirjale "Still up in the air". No tõesti. Kui viimaks mägedest üle saime, oli maandumine siiski pehme.
Hotell oli sama mis läinud aastal, Sunset Beach Club. Esimene tuba anti kohe lifti kõrvale, selle andsime kiiresti tagasi. Siis saime valimiseks koguni kaks varianti: madalamal ja merevaatega või kõrgemal ja suure terrassiga; valisime mere.

Rõdu oli hommiku- ja lõunapoolne, nii et hommikusöögid olid al fresco. Mõnus, kuid lõpp kippus palavaks kätte ära.
Jahutada sai hotellibasseinis; valida oli väga külma ja üsna külma vee vahel. Sisebassein on tegelikult ka ja vist veidi soojem, aga kes siis päikese käest majja läheb.

Andaluusia jõulupuu:

Veini- ja serveerimiskapp Pueblo restoranis, kus väga head hautatud härjasaba tehakse:

Enne turistide tulekut (foto ripub Pueblos meie härjasaba-koha seinal):

Pueblo peatänav; kohe näha, et Taani koloonia:

Jõuluvana abiline Arroyo poetänaval:

Niisama armas silt:

Tükk majaseina:

Banaanipuu rannapromenaadi servas:

Äge arhitektuur, ka rannapromenaadil:

Huvitav roheline:

Ilus uks:

Rõõmus puu:

Auto nagu Göranil kunagi nooruses:

Andaluusia postkastid:

Seekord võtsime kavasse kotkaetenduse tivoli kohal mäe otsas, millele eelmisel aastal napilt hiljaks jäime. Neid linde on seal ikka igasuguseid: kakke ja kulle ja kotkaid ja pistrikke ja... Isegi üks raisakull oli. Teate ikka, miks raisakullid kiilaspäised on? Selleks, et suled ei jääks kinni, kui ta korjuse sügavusest paremaid-pehmemaid palu kougib. Kõige võimsam pilt oli see, kui 3 suurt kotkast korraga lendu läks (üle publiku peade) ja üha kõrgemale tiirutasid.

Ühel hetkel hoiatati, et nüüd saab osa publikust ühe linnuga ka lähemalt tuttavaks. Lasse oli siis vapralt üks osa sellest ühest osast:

Üks teine päev sõitsime Torremolinosesse ja kõndisime sealt piki randa peaaegu terve tee tagasi.
Papupood Torremolinoses:

Aasta viimane õhtusöök oli selline tagasihoidlik, kuid värviline ja maitsev. See nende sink on ikka imeline! Ja avokaadod! Ideaalselt küpsed ja head. Kohalik komme nõuab, et keskööl tuleb ära süüa 12 viinamarja - iga kellalöögiga üks. Ilma seemneteta oleks see võib-olla isegi võimalik olnud.

Vana-aasta teleprogrammist leisime juhuslikult Mamma Mia filmi ja õhtu edenedes ka Luikede järve. Seekord vaatasime ära ka teise vaatuse, mis Piiteris nägemata jäi. Ikka ilus!
Aga siin pildi peal on 1. jaanuar 2014. Kusjuures oli ka meres ujujaid ja mitte üldse nii, et kiire hüppega sisse ja kiire hüppega välja, vaid ikka pikalt ja mõnuga.

Seekordne lemmik-kalarestoran oli rannapromenaadil. Muhe ja sõbralik, mitte pealetükkivalt agressiivne omanik-sisseviskaja kõnetas kõiki "My friend" ja väitis, et käis jääletis olevatel kaladel ise varahommikul merel järel. Rääkis isegi 5 lauset rootsi ja paar soome keelt. Soolas küpsetatud kalad olid neil imelised ja friteeritud obergiin samuti. Seintel ilusad pildid ka.

Hotellinaabrid Marokost:

Baywatchi torn rannas... Kas nad käivad köie abil üles-alla või viis viimane lahkuja redeli kaasa?

Ka kohaliku kultuuriga tutvusime. Hotellirestoranis oli igal õhtul elava muusikaga tantsulka, aga ükskord pandi publik istuma ja näidati ette, kuidas Andaluusias tants käib. Miskipärast tuli peale tunne, nagu oleksime sattunud kruiisilaeva sõubaari.

 Restorani vitriinkapist leidsin sellise üllatuse... No mida imet? Kes tõi ja miks?

Veel kohalikku tänavakunsti. Rondellitants:

 ja ilus kirju trepp:

Torremolinoses käisime ka: bussiga sinna (ja eksituse läbi ka Malagasse ja tagasi, sest see Torre keskus sai enne läbi kui maha taipasime minna) ja jalgsi tagasi: Umbes 5km ots, nii et võiks ka ilma bussi abita.