Puhkus lõunas

Nii pikka puhkust kui seekord pole mul olnud sest ajast peale, kui kunagi ammu koolis tööl käisin. 7 nädalat vabadust, randu, marju, autosõite, kohtumisi ja muud toredat!

Tallinna jõudsime laupäeval, 14. juulil ja leidsime eest kaste täis elamise. Kastide tühjendamiseks jälle tuli esmalt ruumi teha kappidesse, nii et esimesed 5 päeva muudkui sorteerisin: äraviskamiseks, Päästearmeele, alleshoidmiseks, mõtleme veel.
Kui asi enam-vähem kontrolli alla saadud, sõitsime Pärnusse taastuma. Villa Artis oli taas lemmik ja ilm ka enam-vähem. Villa Wessetist leidsime imehea veise ja marineeritud seentega salati; Grandi kohvikus hea teenindus ja hea köök (sõin üle 15 aasta ühe chateaubriandi, väga uinutav kogemus), Mahediku koha oli jätkuvalt super ja pontsikud kohe üle tänava ootamas... 

Postipoisis olid nad ainult imelikud - üks poiss juhatas lauda, 3 minutit hiljem tuli järgmine ja teatas, et see laud hoopis just saabunud seltskonnale reserveeritud on. Me siis kolisime teise tuppa uude lauda ja sõime oma suppi seal.

Tädi väisasime, Valgerannas vedelesime ja mu vapper mees viskus korraks ka laintesse ja sama kiirelt tagasi kaldale. Järgmisel päeval Pärnu rannas jäime paduvihma kätte ja kuulasime pärast Valgre kõrval istudes ta muusikat. Ja Kadil käisin külas! Väga mõnus oli üle paljude aastate istuda ja lobiseda: kas sa seda või teist mäletad? Mida too teeb? Mis seal nüüd on? Ohh, see oli nii ammu, kui me Väike-Kuke trepi peal ta vanaema tehtud suhkrusaiu sõime ja linnade põletamist mängisime või mu tädil turu juures külas käisime!

Ära söitsime läbi Taali ja Tori Viljandi poole, Taalis oli Miti Epu uksel selline vahva vanamoodne lukk ees. Kui vanaema veel elas, pandi seal uks lukku ainult siis, kui pererahvas päevaks ajaks linna või mujale sõitis, muidu käis ikka luud ukse ette. Toris vaatasime üle vanaema-vanaisa haua ja lisaks tõmbasin üles sületäie naate vanaema vanemate Jüri ja Mari haua pealt. Sealt peaks vähemaks võtma ka iiriseid, muidu ei paista kivi enam väljagi.

Viljandis korjasime suure hulga mustsõstraid ja vähe väiksema hulga punaseid.
Kaasa saime ka kotitäie spinatit ja paar tsukiinit, nii et olin sunnitud esimest korda elus keetma spinatisuppi. Tsukiini läks ka sisse, et tõhusam saaks. Ja pandagu tähele taldrikuid!