Sünkroonsed sündmused

Jungil on huvitav teooria asjade ja sündmuste sünkroonsuse kohta, millest olin küll kuulnud, kuid mitte ise läbi elanud. Nüüd elasin nädalaga kohe 3 tükki!
Algas asi sellega, et üks õhtu näitas rannainfo, et Kakumäel on vesi 22 kraadi ja tegime plaani järgmisel päeval/õhtul sinna minna. Olimegi juba minekul, kui mõtlesin, et vaatan korra, kui soe siis täna on - ainult 18! See-eest Pikakaril 19, nii et seadsime rattad hoopis sinna. Parklas tekkis korraks koha pärast võitlus ühe maasturautoga, aga mahtusime kenasti kõik ära ja mis selgus - maastur oli selle pilatesestuudio oma, mida olin juba mõnda aega plaaninud üles otsida. Ja autost astus välja treener, kelle käest sain kohe sealsamas oma küsimustele vastused.
Või siis see. Käisin Meriväljal ja nägin Riina uut autot, selline roostekarva Renault. Lasse pärast muudkui uuris: mis mudel ja kõik need imelikud küsimused, millele mul vastust polnud... Kuni ükspäev tegime teel Paldiskist Haapsallu Padisel söögipeatuse ja söömast tulles oli meie kõrvale parkinud täpselt Riina auto koopia! Isegi uksi oli õige arv.

Padise söögikoha seina peal oli raamis ja klaasi all vana Rahva Hääl NLKP hüüdlausetega oktoobriparaadiks. Lugesin mõned huvitavamad Lassele (Olgu tervitatud vennaliku Rootsi töörahvas ja kommunistlik partei vms; sama Soome jt põhjamaade kohta) ja see valmistas talle palju nalja; kõige rohkem fakt, et terve lehe esikülg oli neid hüüatusi täis. Kahjuks ei tabanud pilti teha, aga söögikoht on kohe Kusti poe kõrval, millel võib vabalt olla baltimaade pikim sindlikatus. Või laastu-.

Aga kõige kummalisem lugu juhtus Paldiskis! Sõitsime sinna, sest et on hea lähedal, pole õieti kunagi käinudki (Lasse aastaid tagasi sadamas, mina veel rohkem aastaid tagasi pentagonis kontserdil). Paldiskis elab ülikooliaegne toanaaber Siiri, kes oli just mu suureks kurvastuseks teada andnud, et ei saa meie suurde pittu tulla. Mõtlesin siis, et kui juba sinnakanti läheme, annan endast teada ja saame ehk kokkugi. Helistan - number vana ja enam ei käi. Palusin siis teisel toanaabril kehtiva numbri saata ja ise mõtlesin, et eks ma siis helistan, kui kohale jõuame. Ei helistanud... sest kui Paldiski kesklinna selle koha peale jõudsime, kus kummalgi pool teed suur pood on, ja mõne teeviida või infotahvli või i-punkti järgi ringi vaatasin, astus vasakpoolsest poest välja Siiri! Ta olla eelmisel õhtul korraks noortelaagrist koju tulnud ja nüüd tagasi laagrisse minemas. See oli üks väga rõõmus, kuid paraku väga põgus jällenägemine!

Paldiskis käisime Siiri juhatuse peale kahes kohas: panga peal merd vaatamas ja Amandus Adamsoni majamuuseumis. Selles on 60 ruutmeetril 13 ruumi (muuseimutädi parandas mind, kui neid tubadeks tituleerisin) ja ümberringi väga armas aed.
Lõunasadamas käisime ka, vaatamas seda kohta, kus tollionu ei tahtnud 7 aastat tagasi Lasset ja üht naispastorit autodega üle piiri Eestisse lasta. Vähemalt mitte ilma talle lisatasu maksmata. Tüüp väitis, et neil puudu mingid paberid, mida tegelikult enam vaja polnudki. See pastor aga korraldas mõlemale taksosõidu Tallinnasse saatkonda, kus anti välja selle mittevajaliku paberi dublikaat. Neid pabereid nähes oli tollionu väga kurjaks saanud, kuid lubanud autod sadamast välja ja Lasse jõudis seekord siiski Pärnusse.

Kodukant

Edasi puhkasime kodukeskselt. Alustasime lähiümbrusest: kultuurikilomeeter, millelt nüüd uut treppi pidi Noblessnerisse saab; lennusadam, uuenenud kalaturg ja Klaus seal kõrval. Ja muidugi Moon, kus saime suve parimat kukeseenekastet.
Kalaturul sõime ühe korra kalasuppi ka, aga lurr oli ja tuul tahtis taldriku kaasa viia. Turupaviljonis sees elas part ja lisaks puurides ports papagoilisi. Huvitav ju.

Ükspäev käisime Viimsi poolsaart avastamas. Leidsime mitu randa ja nende vahel mitu villat, neist üks seal poolsaare tipus lausa mõisa mõõtu ja väga klassikaliselt ilus. Kõige ootamatum oli selline ilma rannata rand, kus rahvas elutses kivide otsas nagu kajakad või kormoranid. Me leidsime endale ka parajalt väikese kivi. Ujusime ka, seekord mõlemad!

Aga üksõhtu seisis Sikupilli poe ees selline limujeep. Kole kui see suur Hispaania nälkjas, kes juba ka Eestisse jõudnud ja kõik ära sööb.

Linna kohal oli samal ajal pilvedest tehtud naisdirigent, palju ilusam.

Puhkus lõunas

Nii pikka puhkust kui seekord pole mul olnud sest ajast peale, kui kunagi ammu koolis tööl käisin. 7 nädalat vabadust, randu, marju, autosõite, kohtumisi ja muud toredat!

Tallinna jõudsime laupäeval, 14. juulil ja leidsime eest kaste täis elamise. Kastide tühjendamiseks jälle tuli esmalt ruumi teha kappidesse, nii et esimesed 5 päeva muudkui sorteerisin: äraviskamiseks, Päästearmeele, alleshoidmiseks, mõtleme veel.
Kui asi enam-vähem kontrolli alla saadud, sõitsime Pärnusse taastuma. Villa Artis oli taas lemmik ja ilm ka enam-vähem. Villa Wessetist leidsime imehea veise ja marineeritud seentega salati; Grandi kohvikus hea teenindus ja hea köök (sõin üle 15 aasta ühe chateaubriandi, väga uinutav kogemus), Mahediku koha oli jätkuvalt super ja pontsikud kohe üle tänava ootamas... 

Postipoisis olid nad ainult imelikud - üks poiss juhatas lauda, 3 minutit hiljem tuli järgmine ja teatas, et see laud hoopis just saabunud seltskonnale reserveeritud on. Me siis kolisime teise tuppa uude lauda ja sõime oma suppi seal.

Tädi väisasime, Valgerannas vedelesime ja mu vapper mees viskus korraks ka laintesse ja sama kiirelt tagasi kaldale. Järgmisel päeval Pärnu rannas jäime paduvihma kätte ja kuulasime pärast Valgre kõrval istudes ta muusikat. Ja Kadil käisin külas! Väga mõnus oli üle paljude aastate istuda ja lobiseda: kas sa seda või teist mäletad? Mida too teeb? Mis seal nüüd on? Ohh, see oli nii ammu, kui me Väike-Kuke trepi peal ta vanaema tehtud suhkrusaiu sõime ja linnade põletamist mängisime või mu tädil turu juures külas käisime!

Ära söitsime läbi Taali ja Tori Viljandi poole, Taalis oli Miti Epu uksel selline vahva vanamoodne lukk ees. Kui vanaema veel elas, pandi seal uks lukku ainult siis, kui pererahvas päevaks ajaks linna või mujale sõitis, muidu käis ikka luud ukse ette. Toris vaatasime üle vanaema-vanaisa haua ja lisaks tõmbasin üles sületäie naate vanaema vanemate Jüri ja Mari haua pealt. Sealt peaks vähemaks võtma ka iiriseid, muidu ei paista kivi enam väljagi.

Viljandis korjasime suure hulga mustsõstraid ja vähe väiksema hulga punaseid.
Kaasa saime ka kotitäie spinatit ja paar tsukiinit, nii et olin sunnitud esimest korda elus keetma spinatisuppi. Tsukiini läks ka sisse, et tõhusam saaks. Ja pandagu tähele taldrikuid!