Sünkroonsed sündmused

Jungil on huvitav teooria asjade ja sündmuste sünkroonsuse kohta, millest olin küll kuulnud, kuid mitte ise läbi elanud. Nüüd elasin nädalaga kohe 3 tükki!
Algas asi sellega, et üks õhtu näitas rannainfo, et Kakumäel on vesi 22 kraadi ja tegime plaani järgmisel päeval/õhtul sinna minna. Olimegi juba minekul, kui mõtlesin, et vaatan korra, kui soe siis täna on - ainult 18! See-eest Pikakaril 19, nii et seadsime rattad hoopis sinna. Parklas tekkis korraks koha pärast võitlus ühe maasturautoga, aga mahtusime kenasti kõik ära ja mis selgus - maastur oli selle pilatesestuudio oma, mida olin juba mõnda aega plaaninud üles otsida. Ja autost astus välja treener, kelle käest sain kohe sealsamas oma küsimustele vastused.
Või siis see. Käisin Meriväljal ja nägin Riina uut autot, selline roostekarva Renault. Lasse pärast muudkui uuris: mis mudel ja kõik need imelikud küsimused, millele mul vastust polnud... Kuni ükspäev tegime teel Paldiskist Haapsallu Padisel söögipeatuse ja söömast tulles oli meie kõrvale parkinud täpselt Riina auto koopia! Isegi uksi oli õige arv.

Padise söögikoha seina peal oli raamis ja klaasi all vana Rahva Hääl NLKP hüüdlausetega oktoobriparaadiks. Lugesin mõned huvitavamad Lassele (Olgu tervitatud vennaliku Rootsi töörahvas ja kommunistlik partei vms; sama Soome jt põhjamaade kohta) ja see valmistas talle palju nalja; kõige rohkem fakt, et terve lehe esikülg oli neid hüüatusi täis. Kahjuks ei tabanud pilti teha, aga söögikoht on kohe Kusti poe kõrval, millel võib vabalt olla baltimaade pikim sindlikatus. Või laastu-.

Aga kõige kummalisem lugu juhtus Paldiskis! Sõitsime sinna, sest et on hea lähedal, pole õieti kunagi käinudki (Lasse aastaid tagasi sadamas, mina veel rohkem aastaid tagasi pentagonis kontserdil). Paldiskis elab ülikooliaegne toanaaber Siiri, kes oli just mu suureks kurvastuseks teada andnud, et ei saa meie suurde pittu tulla. Mõtlesin siis, et kui juba sinnakanti läheme, annan endast teada ja saame ehk kokkugi. Helistan - number vana ja enam ei käi. Palusin siis teisel toanaabril kehtiva numbri saata ja ise mõtlesin, et eks ma siis helistan, kui kohale jõuame. Ei helistanud... sest kui Paldiski kesklinna selle koha peale jõudsime, kus kummalgi pool teed suur pood on, ja mõne teeviida või infotahvli või i-punkti järgi ringi vaatasin, astus vasakpoolsest poest välja Siiri! Ta olla eelmisel õhtul korraks noortelaagrist koju tulnud ja nüüd tagasi laagrisse minemas. See oli üks väga rõõmus, kuid paraku väga põgus jällenägemine!

Paldiskis käisime Siiri juhatuse peale kahes kohas: panga peal merd vaatamas ja Amandus Adamsoni majamuuseumis. Selles on 60 ruutmeetril 13 ruumi (muuseimutädi parandas mind, kui neid tubadeks tituleerisin) ja ümberringi väga armas aed.
Lõunasadamas käisime ka, vaatamas seda kohta, kus tollionu ei tahtnud 7 aastat tagasi Lasset ja üht naispastorit autodega üle piiri Eestisse lasta. Vähemalt mitte ilma talle lisatasu maksmata. Tüüp väitis, et neil puudu mingid paberid, mida tegelikult enam vaja polnudki. See pastor aga korraldas mõlemale taksosõidu Tallinnasse saatkonda, kus anti välja selle mittevajaliku paberi dublikaat. Neid pabereid nähes oli tollionu väga kurjaks saanud, kuid lubanud autod sadamast välja ja Lasse jõudis seekord siiski Pärnusse.