Suvi on poolik ilma visiidita Pärnusse, Viljandisse ja Haapsallu. Seega pöörasime Padiselt Haapsalu poole ja jäime lootma, et seekord paduvihma kätte ei jää. Ei jäändki, hoopis Paralepa rannas ujumas käisime (enne põikasime korraks ka Väikese Viigi rannast läbi, et uurida, kas tädi Maara ehk seal ei ole, sest telefonidele ta ei vastand). Ja mis täiesti hämmastav - auto leidis täiesti ise üles otsetee! Paralepa tee otsast sõitis korra mööda, aga ma juhtisin ta õigele teele tagasi ja edasi läks juba nagu lepse reega.
Ujumised ujutud, läksime otsima jahisadama terrassil pesitsevat Tigu. Selle leidmine oli juba keerulisem, aga kohale me jõudsime ja asi oli vaeva väärt. Kammkarbid ja kala ja kana olid head kõik. Eriti armas oli ettekandja reaktsioon meie murelikule pärimisele, ega neil teeks lipton pole: peaaegu et õudus pilgus, vastas tütarlaps, et neil on ikka päris tee. Järgmine kord poes teeriiuli ees tegin kiire hinnavõrdluse ja saingi kinnituse, miks see kollane jubedus hotellides-restoranides nii popp on...
Siis põikasime korraks läbi Endla tänavalt ja leidsime eest kadund tädi Maara, kes oligi viigis ujumas käinud, kuid meist mööda põigelnud, ja väisasime temaga koos Tooma suve-elamist, kus toaukse vahelt näidati ka uusimat lapse(lapse)last ja õues vundamenti, mille peale tuleb kuur või garaaz või saun või midagi.
Koduteel oli taevas tohutult suur kuu!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment