Haapsalus Tigus ja ujumas

Suvi on poolik ilma visiidita Pärnusse, Viljandisse ja Haapsallu. Seega pöörasime Padiselt Haapsalu poole ja jäime lootma, et seekord paduvihma kätte ei jää. Ei jäändki, hoopis Paralepa rannas ujumas käisime (enne põikasime korraks ka Väikese Viigi rannast läbi, et uurida, kas tädi Maara ehk seal ei ole, sest telefonidele ta ei vastand). Ja mis täiesti hämmastav - auto leidis täiesti ise üles otsetee! Paralepa tee otsast sõitis korra mööda, aga ma juhtisin ta õigele teele tagasi ja edasi läks juba nagu lepse reega.
Ujumised ujutud, läksime otsima jahisadama terrassil pesitsevat Tigu. Selle leidmine oli juba keerulisem, aga kohale me jõudsime ja asi oli vaeva väärt. Kammkarbid ja kala ja kana olid head kõik. Eriti armas oli ettekandja reaktsioon meie murelikule pärimisele, ega neil teeks lipton pole: peaaegu et õudus pilgus, vastas tütarlaps, et neil on ikka päris tee. Järgmine kord poes teeriiuli ees tegin kiire hinnavõrdluse ja saingi kinnituse, miks see kollane jubedus hotellides-restoranides nii popp on...
Siis põikasime korraks läbi Endla tänavalt ja leidsime eest kadund tädi Maara, kes oligi viigis ujumas käinud, kuid meist mööda põigelnud, ja väisasime temaga koos Tooma suve-elamist, kus toaukse vahelt näidati ka uusimat lapse(lapse)last ja õues vundamenti, mille peale tuleb kuur või garaaz või saun või midagi.
Koduteel oli taevas tohutult suur kuu!

Water-loo

Kolleeg rääkis ükspäev, et tuttaval Rootsi vanaproual on kodus vetsu uksel silt Waterloo ;)
Ei saagi nüüd aru, kas see on kokkuhoid, saamatus, ükskõiksus või vägikaikavedu, aga teist nädalat ei põle tööl lähimas kempsus ühes kahest kabiinist tuli. Kuna seinad on põrandast laeni ja kahheldatud, siis on seal ilmselt päris pime, kui uks kinni panna. (No olgu, ukse alt ilmselt midagi ikka immitseb.)
Sellest hoolimata olen vähemalt kaks korda kuulnud või näinud, et ka seda kasutatakse. Mis küll valgust näitab? Taskulamp, telefoni ekraan, küünal või ehk säravad silmad?

Täna jõudis Prüsselisse suvi, lubatakse/ähvardatakse 32 kraadi. Homme tagasi 23 peal, saab jälle hingata.

Äike, kuri Ferrari ja ABBA

Nii, pool puhkust on veel kirjutamata, aga vahepeale natuke ka päris-elu.
Prüsselis õitsevad jälle roosid, vähemalt kolmandat korda sel suvel. Aga ilm on jahe, tulles oli 20 ümber, nüüd alla selle. Ja muudkui sajab, eriti äikest! Üks õhtu hakkas 1/2 12 peale ja madistas pool ööd; teine päev läks kell 10 hommikul tagasi pimedaks ja vihma kallas nii palju, et pargitud autode rattad kadusid silmnähtava kiirusega. Peaaegu sama hull kui Irene NYCi jõudes. Kõige nõmedam äike oli läinud reedel, see tegi esimesed kõvad kärgatused kell 07.22 ja ajas mu tund aega liiga vara üles.
Inimesed tulevad järjest puhkuselt, nii et kommikandik tööl on stabiilselt täis ja nõrgematel või maiamatel natuuridel päris probleem. Minul õnneks sellega pole, on hoopis puusadega. Need valutavad juba mitu päeva, kusjuures mitte ühest kohast. Äkki on see jooksva, mis käib mööda luid ja liikmeid? Esmasp saab õnneks pilatese-trennil suvepuhkus läbi, ehk on sellest abi.
Üllatusega sain teada, et mu istuv eluviis siin polegi teab mis istuv. Tööle on 1 km, koju 1,3 (sest siis lähen ma teist teed pidi) ja kuna meie maja söökla on suvepuhkusel, siis tuleb lõunat hankides 1-1,5 km lisaks. Kui veel poes ka käia, ongi 10000 sammu käes.

Eile oli lahe päev. Kõigepealt olime niisama kodus ja lugesime. Siis tegime tiiru juubeliparki, sest seal näeb peaaegu alati midagi huvitavat. Nii oligi: automuuseumi ette oli pargitud imelik hästi madal ja suht nurgeline sinine auto. Läksime lähemalt uurima - Ferrari. Juhi istmel oli miski imelik karvatuust, mis äkitselt minikoeraks muutus ja meie peale klähvima hakkas. Hästi koomiline. Ja nagu kiuste polnud mul fotokat taskus.
Siis tegime kohalikus brasseriis St.Hubert varase õhtusöögi ja proovisime nende mulle. Polnud üldse pahad, eriti koorega potitäis. Kuigi ka koore ja küüslaugu omad ei jäänud kaugele maha. Kõigepealt küsisime igaks juhuks, kas neil üldse mulle on, sest läinud sügisel, kui T&P sinna viisin, olid menüüs ainult teo kombel küpsetatud. Seekord teatas kelner, et otse loomulikult on mullid nende spetsialiteet ja tõepoolest oli neid menüüs 6 sorti. Ja friikartulid sinna kõrvale olid nagu peab - parajalt paksud, seest pehmed ja pealt krõbedad. Kui me nagu ikka poole pealt oma maitseid tahtsime vahetada, tormas ligi kelner ja haaras me käest mullipotid. Jahmunult teatasime nagu ühest suust, et ei ole veel lõpetanud, mispeale kelner hämmingusse sattus ja ütles, et ega ta meie mulle endale tahtnudki võtta vaid need meie ees ringi tõsta. (Vanasti Tartus tuli Kasekese restoranis küll väga ettevaatlik olla, et kauemaks jutustama ei jää, sest siis võis pooleldi söödud supp või praad laua pealt vaikselt kaduda.) Nojah, natuke hiljem kostis igatahes köögist homeerilist naeru.
Ja täna hommikul nägin ma viimase asjana unes ABBAt! Olid kõik neli ühes kohas koos ja mina ka sealsamas, viskasime nalja ja ajasime juttu. Agneta veel küsis, kas ma ikka tean, et ta miljonär on. Ainult miljonär, panin mina imeks. Siis ma hakkasin laeva check-ini hiljaks jääma ja pidin minema tormama, aga lubasin, et kui maha jään, tulen tagasi. Sellise mõjuga kohalikud mullid.

Imelik päev

Home, sweet home :)

Kojusõit lennuki kokpitis, mis teel Prüsselisse oli olnud Air Force One. Tallinn võttis vastu troopilise niiske soojusega, millest täna sai 30kraadine kuumus ja homme ähvardatakse veel juurde keerata. Meri on sellest hoolimata ikka ainult 19.

Kelle 1 paiku läksin siis hommikukohvi peale koort ostma, üle tänava keldripoodi. Kaasa võtsin münditasku ja võtmekimbu. Koorega tagasi, õngitsesin taskust võtmed ega uskunud oma silmi: Prüsseli-omad! Ja Lasse ei tule Stockholmist enne homset õhtut, laps siiski õnneks Riiast juba täna 5 paiku. Helistasin hea õnne peale naabrite uksekella ja vastu igasugust loogikat oli naabritädi just täna linnas ja lasi mu sisse. Huh!

Siis käisin tiiru linnas - pärast sellist päeva algust targu trammiga. Muidugi selgus, et pileteid mul pole, aga juhil õnneks oli. Juhiloa sain siiski kätte ja isegi varbad puhkuseks korda. Siis tuligi laps ja lasi mu arvutisse, aga alles pärast seda, kui toidupoes käidud.

No ja siis istusin ja vaatasin äkki, et oh pagan, kell juba 21.07 ja AK ju käib. Ruttu telekas käima - aga ei mingit AKd, alles jooksid Tuulepealse maa lõputiitrid. Kell seinal oli ka alles napilt 9. Vaatasin siis uudised ja tüki Eesti mängugi ära, tulin tagasi arvuti juurde - kell ikka 21.07. Ma olin kõik see aeg kuupäeva kellaks pidanud!

Lassel oli oluliselt parem päev, tema sai lõpuks oma kivitööstuse maha müüdud. Õhtul skaibis nägi välja, nagu oleks uuesti sündinud või kiviploki õlult visanud. Või siis terve marmorimäe.

Tehtud!

Kevadhooaja viimane pilatese-trenn tehtud. Treenitavaid oli täna sama palju kui viimasel kahel korral kokku: 2 tk!
Ja suvi on jälle otsa saanud. Hommikul 15 kraadi ja vihm, õhtul 16 ja jälle vihm ja ega päevgi palju targem polnud. Kass käis hommikul korra terrassil ilma uurimas ja tuli ruttu tuppa tagasi, mõistlik loom. Homme hommikuks lubatakse lausa 11 kraadi!
Kursuse kokkutulek tõotab tulla päris esinduslik. 28 tabatust on vaid 3 teatanud mittetulemisest ja 2 vaatab õunte pealt. 5 hinge on siiani kadund nagu tina tuhka.

Kohalikust poliitikast ka. Flaamikeelse partei juht, kes Flaamimaal valimised võitis, kuid teistega mängida ei taha, iseloomustab oma olukorda Cicero sõnadega Numquam minus solus, quam cum solus. (Never less alone than when alone.) Nad ei saa endale mitte kunagi enam valitsust.

10 käsku suveks

Suvetervituseks tsitaat kohalikust lehest Flanders today.

Ten Commandments of the Well-mannered Terrace Client:
1. Leave tables and chairs where they are
2. Keep the volume down when talking
3. Waiter! - Customer! Treat everybody with respect
4. Park your baby-buggy properly
5. Keep your dog on a leash
6. Pay your bill together, not separately
7. Try not to steal our glasses
8. Order together and pay the correct amount
9. Don't rev up your engine outside
10. Hold your vomit until you get home
(Selle viimase peale tuleb meelde Vahuri värvikas jutustus sellest, kuidas ta küll püüdis, kuid ei suutnud, ja mis siis sai. Kui kohtate, küsige ja te ei kahetse.)

Kohaliku kõrtsielu suurim uudis on vist see, et juulis peaksid toitu serveerivad söögikohad viimaks suitsuvabaks muutuma. Aga miski küsitluse andmetel ei kavatse umbes kolmandik baaripidajaid seda nõudmist täita, sest "Kas te kujutate ette, mis juhtub, kui ma ütlen 10 õlut joonud mehele, et ta peab oma äsjaläidetud sigareti ära kustutama?!?"

SUVI

Neljapäeval sain teada, et Luksemburgi viidud begooniad on ka parajad rabarberid, st õitest mitte märkigi. Kuna toas temperatuur alla 27 kraadi ei langenud, kolis laps terrassile magama. Mõistlik mõte!
Reedel sain teada, kuidas tundub 35-kraadine soojus: lööb pahviks, kui õue astud. Enne lennujaama minemist käisin kodus jaheda dushi all ja vahetasin läbimärjad riideid kuivade vastu. Lennujaamas ostsin pluusi ja vahetasin jälle riideid, sest ei saa ju higisena lennukisse minna. Stockholmi 22 kraadi oli... imelik.
Laupäeval käisime Värmdöl Björkvikenis suvitamas. Ma ajasin hommikul nimesid natuke sassi ja küsisin, kas me siis läheme Växsjösse, mispeale Lasse tegi suuri silmi. Pärast rannas nägin ajalehest ilmakaardi pealt, et Växsjö on jumalast keset Rootsit, Stockholmist päris kaugel. Igatahes ujusin 40 tõmmet, seekord Läänemeres. Soe oli, nii maal kui meres.
Pühapäeval sain kirja kolmanda ujumise, seekord Mälari järves. Mis on peaaegu sama suur kui meri :)

Nüüd tuleb päris-suvi

Lõpuks saab suve nautida - kohalik ilmasait lubab reedeks Prüsseli kanti 33, Antwerpenisse 35 ja rannikule 28 kraadi. Ja väheste pilvedega päikest.
Kerge suvine elu mulle meeldib. Töölt tulles kiirelt kausitäis kurgi-tomatisalatit või värskest kartulist kartulisalatit kokku segada ja siis koos raamatu või muu lugemisväärsega terrassile seda nautima. Ja pärast maasikad.
Ainult üks asi teeb muret. Mugulbegooniad ei kavatsegi õitsema hakata, kasvatavad ainult lehti. Erinevalt pelargoonidest, mis õitsevad nagu segased.

Kombed

Eile trehvasin lõuna ajal töömajas liftide juures ühe hispaanlannaga õhtuselt prantsuse keele kursuselt. Väga armas tüdruk muidu. Aga nüüd tormas kohe mind kallistama ja põsemusitama - mida me kusjuures prantsuse keeles iialgi ei tee. Äkki oli võõras kohas ja rõõm tuttavast näost eriti suur? Kuidas sellistega olla - ei saa ju taganeda ja käsi rinnale risti ka panna, et teist mõistlikul distantsil hoida...
Tegelikult kallistavad ka rootslased mu meelest natuke liiga valimatult (ja see trend on tõusuteel ka Eestis). Meil on seal päris mitmed sõbrad-tuttavad, kellega ma aeg-ajalt kehalisse kontakti satun, kuigi mu meelest piisaks ka käeandmisest või õlalepatsutusest. See-eest on neil üks komme, mis mulle hirmsasti meeldib - tack för senast võõrustamise eest. Mulle meeldib seda nii öelda kui ka kuulda! See tava võiks küll maarahva seas ka juuri ajada.
Kui õhtul poodi läksin, olid paar maja edasi (seal, kus suure akna peal on keraamiline suvitav jõuluvana ja mõnikord harva ka kass) kaks tüüpi köögitoolid ukse ette trotuaarile tõstnud ja jõid õlut. Ja Ardenni jäägrite platsi lähedal oli pärani lahti uks, mis viis otse elutuppa.
Jah ja nüüd peaks hakkama roose pildistama, enne kui need ära õitsevad. Kollased, lõheroosad, punased, roosiroosad... eriti vinged on roniroosid, mis ulatuvad teise korruse akendeni.