Alea iacta est!

Läinud nädal ei olnud kerge kellelegi. Kõige hullem aeg oli neljapäeva pärastlõuna, kui laps läks kooli teada saama, mis suunas liisk langes. Mina  tuletasin samal ajal tööl närvide rahustamiseks meelde, kuidas see ladina keeles kõlas. Ja tuligi meelde: alea iacta est! Algus ja lõpp tulid kohe, keskpaigaga läks mõni minut aega. Õiges suunas langes, keskmine lõpuhinne tuli isegi kraadi võrra parem kui aasta keskmine - kuigi madalad mõlemad. Tähistasime õhtusöögiga Sardiinia slow food köögiga Le Maxis.

Reedel oli koolis lõpuaktus. Läksime Lassega paraja hilinemisega, et mitte kõiki kõnesid kuulata. Rõõmuga märkasin, et neist vähestest prantsuskeelsetest, mille ajal saalis olime, sain pea täiesti aru. Milline vahe kolme aasta taguse esimese koosolekuga, kui olin selle üle ülikuri, et jutt pea täielikult prantsuse keeles käis. Hämmastav oli aga see, et enam kui 230 inimesele anti tunnistus kätte veidi enam kui poole tunniga! Imeline, kui muidu nii mittetoimivas riigis äkki sellist tõhusust näeb. Tunnistusele lisaks sai lapsuke ka parima eesti keele oskaja aukirja ja -hinna. (Konkurss oli kõva, eestikeelseid lõpetajaid oli tervelt 4!) 

Laupäeval lendas siis laps ära koju. Väga napilt, sest sai ühel lennul viimase koha ja teisel lausa klapptooli! Nagu mul sellest neljapäevasest närveldusest veel vähe oleks olnud...

Reede õhtu, laupäev ja pool pühapäeva kulus asjade pakkimisele. Kui viimase kasti kinni olime teipinud, vaatasin aknast välja ja nägin, et kolimisauto pargib parajasti maja ette. Huvitav igatahes - tulles oli 5 kasti, minnes 19 pluss üks suur ratastel kott. Kuhu see kõik Tallinnas pannakse?!?

Water-loo

Kolleeg rääkis ükspäev, et tuttaval Rootsi vanaproual on kodus vetsu uksel silt Waterloo ;)
Ei saagi nüüd aru, kas see on kokkuhoid, saamatus, ükskõiksus või vägikaikavedu, aga teist nädalat ei põle tööl lähimas kempsus ühes kahest kabiinist tuli. Kuna seinad on põrandast laeni ja kahheldatud, siis on seal ilmselt päris pime, kui uks kinni panna. (No olgu, ukse alt ilmselt midagi ikka immitseb.)
Sellest hoolimata olen vähemalt kaks korda kuulnud või näinud, et ka seda kasutatakse. Mis küll valgust näitab? Taskulamp, telefoni ekraan, küünal või ehk säravad silmad?

Täna jõudis Prüsselisse suvi, lubatakse/ähvardatakse 32 kraadi. Homme tagasi 23 peal, saab jälle hingata.

Selja uued sõbrad

Laupäeval ostsin sellised imesaapad. MBT e Masai Barefoot Technology, sunnib selja sirgeks ja kulutab kaloreid. Rootslaasest perearst soovitas proovida. Õhtul tegime umbes 1,5tunnise harjutusjalutuse ja pühapäeval poleks justkui selga olemaski olnud. Mitte kordagi ei tundnud!

Selline pilt ka, siin on tald eriti hästi näha.

Veel ostsin laupäeval toolile BetterBack-katte. Ilmselt oli selja hea enesetunde juures oma suur osa ka sellel sõnamaagial. No ja eks ta teeb ikka tooli istutavaks ka. Sees on õhuke puitplaat, peal parajalt pehme polster ja küljes lumbaarpadi.

Jalutuskäigu lõpus premeerisime end paari pitsaga äsjaavastatud Al Pappagallost. Pitsad (4 stagioni ja capriciosa) olid mõlemad väga head ja koht nii mõnus, et sinna me läheme kindlasti varsti tagasi ka muud sööma. Minu võitsid nad juba selle külmletiga, mis sisseastujaid tervitab: grillitud ja oliiviõlisse uputatud zukiinid ja obergiinid; oliivid, küüslaugud, sibulad, tomatid ja artishokid ja mis kõik veel...
Aga selline näeb välja üks tüüpiline parking (rõhk viimasel silbil!) à la Bruxelles. Ristmik? Pole probleem! Sebra? Ja siis?

See parkimispilt on tegelikult pealekauba saadud. Tegelikult tegin eile tiiru ümber Margareta platsi ja pildistasin jaanuari lõpu lilli. Ja ma ei mõtle võõrasemasid ja muud istutatud kraami ega ka igihaljaid marienbluumeneid vaid selliseid, mis peenrast ise välja kasvavad.
Loomulikult õitsevad krookused ja lumikellukad.
Siis mingid kollaste õiekobaratega üsna suured põõsad.
Tundmatud väikeste valgete õitega ja väikeste siniste õitega pinnakatjad.
Pilatese-maja naabritel on kartul juba nii kõrge, et võiks ka varsti õitsema minna. No ja üle selle kõige sirutuvad tokkroosid...
Hea oli, et nad pildile sain, sest täna oli juba -3 ja autodel kerge lumekiht. Venemaa külm on teel, nädala lõpuks ähvardatakse -12 kraadiga. Aga nagu prantsuse keele testi ühes tekstis õigesti märgiti - soojustatakse siin nii, justkui asuks Belgia Vahemere, mitte Põhjamere ääres. Näis, näis.
Läinud neljapäeval sain Tallinnast kurva uudise: George oli nädal varem meie seast lahkunud. Olgu taevas ta vastu lahke.
Aga täna jõudis kohale parem uudis - (teadaolevalt) viimane jõulukaart Rootsist. Arvatavasti oli postiljon selle suvalisse postkasti toppind ja seal see siis vedeles, kuni viimaks ülemäärase posti hunnikusse ilmus. Kirjaoskusega on siin asi kehvapoolne. Pole enam nõukogude võimu ka appi tõttamas.

Tänase uudise valguses

Lennujaamades oli nädalavahetusel turva täiesti punase peale keeratud.
Prüsselis lasti mul läätsevedeliku tehasepakendis pudel avada ja sisu endale käe peale tilgutada. Isegi väravanumbriga tehti trikke! Pardakaardi peale kirjutati A63, mis on ainult 5 väravat enne seda kõige viimast, kuhu tavaliselt meie omad paigutatakse. Kuna sinna on mitu km maad, kontrollisin tee peal mitme infotabloo pealt, kas ikka värav kehtib, aga seal ei antud muud teavet kui A. Igaks juhuks varusin siis pika A-koridori alguses teemoonaks topsi smuutit ja teise toorest köögivilja (sealtsamast smuutiletist - soovitan soojalt! porgand, kurk, kirsstomat ja lillkapsas). Jõudsin kohale ja lugesin ekraanilt mingit imelikku nime, Praha vist. Lähim tabloo ütles lahkelt, et minu oma läheb nüüd hoopis väravast A40. Mis on kõige esimene, isegi enne koridori ja smuutikaubandust. Kas tegi kurjaks? Ei, sest 8-tunnise tööl ja pooletunnise bussis istumise järel oli väike matk just see, mida vaja. Õnneks polnud ka ajaga kitsas, sest lend läks 10 minutit hiljem kui mul meeles, nii et olin ebatavaliselt vara kohal.

Ja pühapäeval otsiti pisikeses Brommas mu kotist välja ka peaaegu tühjad kreemituubid. Sellise koguse vastu pole juba aastaid kusagil peale kodumaa suurima lennujaama huvi tuntud.

Uus lemmik

Meil on uus lemmiktee! Teinekord ikka tasub riskida ja katsetada :)
Nimi on Twiningsi Voyage ja sees india tee, millele lisatud ingver, kaneel, kardemon ja nelk. Perfektne talvetee, iseloomuga ja annab sooja.

Aeg liigestest on lahti

Laupäeval plahvatasid Stockholmi keskel pommid.
Pühapäeval põles Lilla Essingenil peaaegu meie kõrvalmajas ära üks linna paremaid restorane Lux.
Hommikul oli nõukogu maja ette pargitud kalatraaler... no või vähemalt pool sellest. Griinpiissi performants teemal ülepüük.
Lõuna paiku helistasin Triinule kontori lauatelefonile ja küsisin, kas ta on veel tööl. Vastus oli mõnevõrra üllatunud.

Maapaine

Sellepärast siis nimetataksegi seda rootsi keeles mitte maavärinaks vaid maapaindeks :P

Pilt on Stockholmi Metro-lehest ja raudtee Uus-Meremaalt Christchurchi lähedalt, kus maa 3. septembril... paindus. Teeparanduse käigus asendati looked 2 meetrit lühemate sirgete juppidega. Vägev, mis!?
Kuna see pilt tuleb ja läheb, nagu ise tahab, siis ka link lehele. Paindes rööpad on lk 6: http://www.metro.se/se/misc/pdf/2010-11-27/SESTO_2010-11-27.pdf

Ekstreemne

Kui koju jõudsin, säutsus suitsuandur. Neid on esikulaes 2 tükki ja lagi on põrandast 3.80 kõrgel (minu pealagi 1.64).
Keldrist leidsin redeli - 1.10. Mõõtsin ära, kui kõrgele mu ülessirutatud näpud ulatuvad - 2.00. 70cm jääb justkui puudu. Kutsusin lapse linna pealt koju, nõu ja jõuga appi. Esimene tuli kohe (oled sa ikka kindel, et see andur säutsub?). Olingi valesti arvanud.
Siis oli jõu kord. Tassisime söögilaua (suur ja vanaaegne, st raske) esikusse - mahtus millimeetri pealt läbi ukse, kui külili olime keeranud. Laua :)
Redel laua peale (õnneks jäi ca laua servadeni mõni cm varu) ja mina redeli otsa. Kummikud on jalas sellepärast, et laps arvas, et need on kõige parema pidamisega. Ilusad ja uued ju ka. Kätte sain!

Käes säutsus sinder edasi. Siin on imelikud andurid, sisse käib 3 tablettpatareid. Urgitsesin välja - ikka säutsus. Aga see oli inertsist, nagu peata jäänud angerjas või kana (ei ole vist hea võrdlus, need panevat vaikselt plehku). Nüüd on vaikselt teises toas voodi peal ja ootab uusi patareisid. Peaks vist ühe soojaga teisel ka ära vahetama.

Kõige väiksem karu

Hommikul tööl avastasin, et keegi oli mu seinakalendri akna tänase peale lükanud. Vahest ka minu toolikese peal istunud!?

(Nagu) maast leitud

Majaomanik saatis arve ja tahtis kommunaalide jm eest saada ca 1500 eurot lisaraha, sest tänavusel külmal talvel kulus kütmiseks gaasi rohkem kui keskmiselt. Aga arvel olid ka mingid veeboileri (150.- + km) ja gaasikatla hoolduse (350.- + km) read ja lisaks algas arvepidamine mitte augusti keskelt, kui ma võtmed sain, vaid juuni algusest. Helistasin, rääkisin murest. Parandas arvestuse alguse õigeks ja võttis veeboileri summa välja, sest mees polnud meie juurde sisse saanud, kui käis neid üle vaatamas. Kõige tipuks avastasin, et katlahoolduse summa oli tegelikult terve maja peale ja mina pean maksma sellest 1/6. Arve uurimise ja omanikuga rõõmsameelsel (ta on tegelikult väga muhe tüüp), kuid kindlal toonil suhtlemise tulemus: ca 500 eurot nagu maast leitud - aga selle eest saab ju terve suvise reisi.

Eile jällegi leidsin päriselt maast raha - töökohviku põrandalt uhiuue 2-eurose mündi. Belgia on oma varsti algava eesistumisaja puhuks verminud.

Jõul läbi

Selle jõulu märksõna oli poodud päkapikud.
Mitte kaubandusliku kingipüha metafoorina ja mitte viitena neile sadadele päkapikkudele, kes Prüsselis mööda majaseinu, rõdusid ja aknataguseid kõlkusid. Need olid üsna armsad.

Ei, ma ostsin detsembris Bromma lennujaama tax-free poest inglimängu - selle, kus on teeküünal ja selle kohal propeller, mille küljes inglid vms, mis siis ringi käivad ja mõnel puhul kõll-kõll teevad. Seisin ja valisin: hõbedased tähekesed, kuldsed kellukad või punased päkapikud? Tundus, et punastes päkapikes on ehk kõige suurem jõulutunne (meil siin suurt muud jõuluteemalist polegi, olgu siis 1 ja võimas).

Kui olin kaadervärgi Prüsseli-kodus tükkidest kokku pannud, nägi see välja nagu 6 poodud päkapikku, keda ringiratast aetakse. Seitsmes vaatab pealt ja keksib ühel jalal.
Kui keegi endale ka tahab, siis ma võin vaadata, ehk on neid veel järel - nüüd ehk koguni alla hinnatud.

Tore oli siin jõulukaarte saada! Aitäh! Ja selgus, et vähemalt post ei ole Belgias sürrealistlik. Või õigemini on, aga positiivselt. Rootsist tuli kohale kaart, millele oli valesti kirjutatud nimi, majanumber ja postiindeks! Linn ja tänav olid õnneks õiged :)

Eesti Euroopas

Rooma-reisi hommikul seisis meie maja vastas selline ilus isamaaline auto.







Ja Roomas üsna meie hotelli lähedal oli selline rahvuslik pitsakoht -kahjuks sel hetkel küll kinni, kui sealt lõunasöögiks kohta otsides mööda kõndisime.
Pärast lugesin Rooma-raamatust, et on üks selle kandi
paremaid pizzeriasid, aga töötab ainult õhtuti.

Kellel' sa kaebad?

No mis elu see on: augusti lõpus ostad turult basiilikupoti ja jaanuari algul avastad, et see on peaaegu ära kuivanud, ainult paar viimast rohelist oksa on veel järel ja needki väsind. 4 kuud ainult pidaski vastu :)

Inimene õpib

Haa!
Sain just aru, kuidas siia pilte saab riputada.
Ei olegi raketiteadus...
Nüüd te alles hakkate nägema!

Kolmekaupa

Belgias on imelik komme müüa asju kolmekaupa. Kui mitte kuue-. Käärid, kustukummid ja teibid näiteks on kolmekaupa, mõned saiad niisamuti. Ja eripakkumisel moosipurgid. Ja kaustikud. Igavesti säiliv piim on kuuestes pakkides, justkui õlu.
Käisin eile apteegis ja ostsin ibuprofeeni, sest otsa oli saanud. Mõtlesin, et võtan siis juba 2 tükki, ühe kotti ja teise rohulaekasse. Karbid tundusid küll imelikult suured. Kodus selgus, miks: kummaski oli harjumuspärase 1 lehe asemel 3! Nüüd on mitu kuud hooletu, sest siinse kliimaga ei kipu selg sama tihti valutama kui Tallinnas.
Paar nädalat tagasi tegi küll haiget, siis käisin meie tänava hiina massaazi keskusest abi otsimas. Tellisin üldmassaazi, aga see seisnes enamjaolt vähem ja rohkem valusate punktide vajutamises. Mitu korda oli nii valus, et oleks tahtnud midagi/kedagi hammustada. Neil on menüüs ka punktide ja kanalite mõjutamine - ei julge mõeldagi, mis tunne see võib olla. Aga massaaz toimis - valud läksid ja jäid!

Saagu soojus!

Nädalase puhkuse vahest suurim saavutus on see, et vannitoa radiaator läks soojaks. Minu teene on see küll vaid selles osas, et ma komponeerisin ja saatsin meistrimees Edwardile prantsuskeelse smsi, millest ta aru sai, kohale tuli ja 5 minutit termostaadi kallal nokitses :)
Paar nädalat varem lootis ta veel, et aitab ka õhu väljalaskmine (hah, nagu me ei oleks seda juba ise proovinud!), aga palus lahkudes, et ma jälgiksin (regarde), kas sai korda ja kui ei, siis annaksin talle teada. Kui siiani olin saanud Edwardiga suhelda ainult läbi ingliskeelse majaperemehe, siis seekord sain hakkama ilma tema abita. Lahe!
Kui seni hoidsime vannitoa ust lahti, et sooja sisse lasta, siis nüüd on vastupidi... Ei julge termostaati kruttida ka - äkki jookseb jälle kinni ja läheb külmaks tagasi. Vastu talve seda küll ei tahaks.

Rongid

Laupäevane Spa-reis algas sellega, et 10:01 väljuma pidanud rong, mis pidi meid Verviersi viima, lükati edasi esmalt 10 min, siis teadmata ajaks, siis 50 min ja 57 min... rohkem ei näinud, sest läksime samas suunas sõitva Liège'i-rongi peale, mis ka ca 30 min hilines - et parem varblane peos... Sellega seoses on ikka pagana hea, et me elame lennujaama bussiliini ääres, sest imelikul kombel näivad bussid siin kindlamalt graafikus püsivat kui rongid - vahest sellepärast, et ronge on rohkem.
Rongidega on siin nii, et kuna neid on palju, siis müüakse pileteid lihtsalt siit sinna (ja tagasi), mitte konkreetsele rongile (v a thalys jt kiirrongid). Mis tähendab suhteliselt suur vabadust :) Ja üle 65aastased sõidavad Belgia piires nädalalõputi hinnaga 5 eurot edasi-tagasi (kehtib sama päeva piires). Kuna meie tulime Spast tagasi järgmisel päeval, ostsime sellise pileti kummakski päevaks eraldi ja Lasse kasutas neid üheotsapiletitena (mis tuli ca poole odavam kui minu 'weekend return', mis on poole odavam kui täishinnaga pilet - mis mõnus matemaatikaülesanne siit sai!).
Liège'ist läks kohe varsti rong Verviersi, aga seal tuli ligi tund oodata kohalikku Spa-rongi. See koosnes 2 vagunist: 1. klassi oma ja 2. klassi oma. Meie sõitsime lihtsate inimestena selles teises :) Selle vahepealse tunni sees jõudsime süüa kiire, kuid meeldejääva lõuna.
Tagasireis oli vähem huvitav, sest läks täpselt plaanipidi: 14.50 Spa-Verviers ja 15.34 Ververs-Brüssel, kohal 16.59.

Mis kergelt tuleb...

Mis ise tuleb, see ise läheb - või oli see vastupidi...
Wireless igatahes läks ise ära. Proovisin mitu korda installeerinud firmast meilitsi abi saada, aga ei saand targemaks. Lõpuks võtsin jälle jalad selga ja läksin B-firma kontorisse, et tehnik koju tellida - ei saa, oli vastus. Nende juurest saab tehnikut ainult sisselülitamiseks, edasi tuleb suhelda tehnilise toega.
Helistasin. Õnneks oli ingl k automaatvastaja, mis ütles, kas vajutada 1, 2 või hoopis 5. Vajutasin 3 (internet) ja kuulasin järgmised 35 min muusikat... Õnneks tulin selle peale, et samal ajal saab ju ka skaipida - seal vajutasin 5 (muud probleemid) ja oligi 5 minuti pärast onu toru otsas. Kui kuulis, et mul on mure internetiga, ütles, et ei saa aita, aga ühendab kolleegile... Jõudsin juba mõelda, et satun jälle mingisse mega-järjekorda, kui oligi järgmine mees torus. Ja tehniku sain kohe järgmiseks hommikuks. Tuli, proovis mitmel moel ühendust taastada, ütles, et ei saa mitte millestki aru ja vahetas lõpuks modemi välja. Mis tähendas, et kõik mulle meilitsi tulnud soovitused-õpetused ei saanudki toimida!