Selja uued sõbrad

Laupäeval ostsin sellised imesaapad. MBT e Masai Barefoot Technology, sunnib selja sirgeks ja kulutab kaloreid. Rootslaasest perearst soovitas proovida. Õhtul tegime umbes 1,5tunnise harjutusjalutuse ja pühapäeval poleks justkui selga olemaski olnud. Mitte kordagi ei tundnud!

Selline pilt ka, siin on tald eriti hästi näha.

Veel ostsin laupäeval toolile BetterBack-katte. Ilmselt oli selja hea enesetunde juures oma suur osa ka sellel sõnamaagial. No ja eks ta teeb ikka tooli istutavaks ka. Sees on õhuke puitplaat, peal parajalt pehme polster ja küljes lumbaarpadi.

Jalutuskäigu lõpus premeerisime end paari pitsaga äsjaavastatud Al Pappagallost. Pitsad (4 stagioni ja capriciosa) olid mõlemad väga head ja koht nii mõnus, et sinna me läheme kindlasti varsti tagasi ka muud sööma. Minu võitsid nad juba selle külmletiga, mis sisseastujaid tervitab: grillitud ja oliiviõlisse uputatud zukiinid ja obergiinid; oliivid, küüslaugud, sibulad, tomatid ja artishokid ja mis kõik veel...
Aga selline näeb välja üks tüüpiline parking (rõhk viimasel silbil!) à la Bruxelles. Ristmik? Pole probleem! Sebra? Ja siis?

See parkimispilt on tegelikult pealekauba saadud. Tegelikult tegin eile tiiru ümber Margareta platsi ja pildistasin jaanuari lõpu lilli. Ja ma ei mõtle võõrasemasid ja muud istutatud kraami ega ka igihaljaid marienbluumeneid vaid selliseid, mis peenrast ise välja kasvavad.
Loomulikult õitsevad krookused ja lumikellukad.
Siis mingid kollaste õiekobaratega üsna suured põõsad.
Tundmatud väikeste valgete õitega ja väikeste siniste õitega pinnakatjad.
Pilatese-maja naabritel on kartul juba nii kõrge, et võiks ka varsti õitsema minna. No ja üle selle kõige sirutuvad tokkroosid...
Hea oli, et nad pildile sain, sest täna oli juba -3 ja autodel kerge lumekiht. Venemaa külm on teel, nädala lõpuks ähvardatakse -12 kraadiga. Aga nagu prantsuse keele testi ühes tekstis õigesti märgiti - soojustatakse siin nii, justkui asuks Belgia Vahemere, mitte Põhjamere ääres. Näis, näis.
Läinud neljapäeval sain Tallinnast kurva uudise: George oli nädal varem meie seast lahkunud. Olgu taevas ta vastu lahke.
Aga täna jõudis kohale parem uudis - (teadaolevalt) viimane jõulukaart Rootsist. Arvatavasti oli postiljon selle suvalisse postkasti toppind ja seal see siis vedeles, kuni viimaks ülemäärase posti hunnikusse ilmus. Kirjaoskusega on siin asi kehvapoolne. Pole enam nõukogude võimu ka appi tõttamas.