Veemõõtjatega on nüüd nii, et Poola remondimehed kolisid täna majast välja (viimase asjana kruvis 1 neist veel mu wc-poti põranda külge - pärast seda, kui see nädal aega oli loksunud) ja ma panin pesu pessu. Tund hiljem avastasin, et masin on väga vaikne... oli teine keset programmi seisma jäänud. Kahtlus hinges, tegin lahti pulbrisahtli - jumalast kuiv. Keerasin siis programmi lõppu ja tegin masinaukse lahti - kuivpesu! Need paganad pole mu masinat veega ühendanud!
Rootsi tohter Prüsselis aga soovitas seljahäda vastu zen-suhtumist. Ma võtangi nüüd kõike täielise rahuga, isegi Poola torumehi.
Laupäeval uisutasime Stockholmis Norrvikeni peal tund ja 10 min. Puhas jää, ainult üksikud lumeviirud. Ei sisseaetud rada, ei km-poste. Tunne ja varasemad sõidud lubavad arvata, et vähemalt 10 km tuli ära, ja selg oli asjalooga rahul. Selja säästmiseks jätsime isegi köie ja seljakotid kuivade riiete ja proviandiga autosse maha (nii tegelikult järvejääle ei minda).
Kuna Lasse alles harjub oma uute kannast lahtiste uiskudega, siis ei olnud ka tempo kuigi hull. Tuult oli ainult natuke ja nagu ikka, puhus see vastu vaatamata sellele, mis suunas sõitsime. Imelood! 
No comments:
Post a Comment