Elagu Poola torumehed!

Veemõõtjatega on nüüd nii, et Poola remondimehed kolisid täna majast välja (viimase asjana kruvis 1 neist veel mu wc-poti põranda külge - pärast seda, kui see nädal aega oli loksunud) ja ma panin pesu pessu. Tund hiljem avastasin, et masin on väga vaikne... oli teine keset programmi seisma jäänud. Kahtlus hinges, tegin lahti pulbrisahtli - jumalast kuiv. Keerasin siis programmi lõppu ja tegin masinaukse lahti - kuivpesu! Need paganad pole mu masinat veega ühendanud!

Rootsi tohter Prüsselis aga soovitas seljahäda vastu zen-suhtumist. Ma võtangi nüüd kõike täielise rahuga, isegi Poola torumehi.

Laupäeval uisutasime Stockholmis Norrvikeni peal tund ja 10 min. Puhas jää, ainult üksikud lumeviirud. Ei sisseaetud rada, ei km-poste. Tunne ja varasemad sõidud lubavad arvata, et vähemalt 10 km tuli ära, ja selg oli asjalooga rahul. Selja säästmiseks jätsime isegi köie ja seljakotid kuivade riiete ja proviandiga autosse maha (nii tegelikult järvejääle ei minda).

Kuna Lasse alles harjub oma uute kannast lahtiste uiskudega, siis ei olnud ka tempo kuigi hull. Tuult oli ainult natuke ja nagu ikka, puhus see vastu vaatamata sellele, mis suunas sõitsime. Imelood!

Huvitav hommik

Täna ärkasin mürtsu peale. Siis hakkas tänavalt kõva häält kostma ja mis selgus? Meie (fooriga!) tänavanurgal saanud politseiauto kokku bussiga, nii et terve tänav oli neid täis ja järgmised bussid sattusid lõksu ja pidid end sellest välja tagurdama. Üks tagurdas peaaegu otsa politseinikule, kes bussi taga seistes üritas bussijuhile peatumiseks märku anda. Palju tsirkust ühesõnaga!

Poolkevad

Eile oli Prüsselis natuke päikest, natuke vihma ja 13 kraadi sooja. Pungad paisuvad, võõrasemad õitsevad, rästad laulavad ja mis kõige hullem - need segased tihased on jälle poole öö ajal lärtsuma hakanud. Keset nädalat tegin endaga inimkatseid: a) kui kaua kannatab inimene olla söömata ja peaaegu joomata ja b) mitu tundi järjest ja 60 tunni jooksul on inimene võimeline magama (ikka väga palju!). Mingil poolöisel ajal läks vahepeal uni natuke ära ja siis nad vahele jäidki.
Täna käisime jälle linna avastamas. Sõitsime bussiga Washingtoni (Stalingrad oleks ka variant olnud, aga sinna ei tõmmanud) ja tegime tiiru ümbruskonnas. See oli Louise'i ja Matonge kandis. Õigus on neil, kes ütlevad, et Ixelles (hääldub nagu XL :P) pole suurem asi kant. Pooleteise tunni jooksul nägin siiski 19 Minit!
Bussi oodates jälgisime, kuidas töötab kohalik politsei. Üks auto ei pääsenud garaazi, sest teine oli end ukse ette parkind ja ohutuled vilkuma pannud. Hakkas siis üks tuututama. Varsti sõitis kohale politsei, jäi ta taha seisma ja nõudis seletust. Varsti tuli majast välja ka teise juht, aga tema vastu ei tundnud politsei mingit huvi - istus autosse ja sõitis minema. See õnnetu üks aga pidi dokumendid ette näitama ja lõpuks vist isegi politseiautosse seletama minema. No on loogika?!
Schumani platsist mööda sõites avastasime, et komisjoni küljes ripub suur tervitus Eesti eurole. Huvitav, mitu korda ma sealt jalgsi mööda olen käinud ja seda mitte näinud?
Kui tagasi jõudsime, segas laps pannkoogitaigna valmis, aga küpsetamise au jättis minule.
Täna sai täditütar Sirje 60. Palju õnne! Aga natuke võiks selle peale ka mõelda, mis mulje see minust jätab, kui mu põlvkond järjest seitsmendasse aastakümnesse astub :)