Poolkevad

Eile oli Prüsselis natuke päikest, natuke vihma ja 13 kraadi sooja. Pungad paisuvad, võõrasemad õitsevad, rästad laulavad ja mis kõige hullem - need segased tihased on jälle poole öö ajal lärtsuma hakanud. Keset nädalat tegin endaga inimkatseid: a) kui kaua kannatab inimene olla söömata ja peaaegu joomata ja b) mitu tundi järjest ja 60 tunni jooksul on inimene võimeline magama (ikka väga palju!). Mingil poolöisel ajal läks vahepeal uni natuke ära ja siis nad vahele jäidki.
Täna käisime jälle linna avastamas. Sõitsime bussiga Washingtoni (Stalingrad oleks ka variant olnud, aga sinna ei tõmmanud) ja tegime tiiru ümbruskonnas. See oli Louise'i ja Matonge kandis. Õigus on neil, kes ütlevad, et Ixelles (hääldub nagu XL :P) pole suurem asi kant. Pooleteise tunni jooksul nägin siiski 19 Minit!
Bussi oodates jälgisime, kuidas töötab kohalik politsei. Üks auto ei pääsenud garaazi, sest teine oli end ukse ette parkind ja ohutuled vilkuma pannud. Hakkas siis üks tuututama. Varsti sõitis kohale politsei, jäi ta taha seisma ja nõudis seletust. Varsti tuli majast välja ka teise juht, aga tema vastu ei tundnud politsei mingit huvi - istus autosse ja sõitis minema. See õnnetu üks aga pidi dokumendid ette näitama ja lõpuks vist isegi politseiautosse seletama minema. No on loogika?!
Schumani platsist mööda sõites avastasime, et komisjoni küljes ripub suur tervitus Eesti eurole. Huvitav, mitu korda ma sealt jalgsi mööda olen käinud ja seda mitte näinud?
Kui tagasi jõudsime, segas laps pannkoogitaigna valmis, aga küpsetamise au jättis minule.
Täna sai täditütar Sirje 60. Palju õnne! Aga natuke võiks selle peale ka mõelda, mis mulje see minust jätab, kui mu põlvkond järjest seitsmendasse aastakümnesse astub :)