Gozo

Kolmandal Malta-päeval käisime Gozol, mis on Malta järel saarestiku suuruselt teine ja Vormsist kolmandiku võrra väiksem. Buss nimega Baby Ella viis Circewwa sadamasse, sealt laev Mgarri Gozol, mööda autovabast Comino saarest. Ilma piletita, kusjuures! Nad on seal sama nutikad kui Vormsil ja müüvad ainult edasi-tagasi pileteid ja ainult 'mainlandi' suunal.
Saare pealinn on Victoria, vana nimega Rabat. (Maltal on Rabat siiani alles). Üsna keset saart nagu Hullo Vormsis, aga oluliselt suurem. Lisaks teatrile on linnas ka kesk- ja ülikool ja nagu meie väga tore ja informatiivne taksojuht teadis rääkida, on koolis endiselt karm kord majas.
Veel rääkis ta, et Gozo kasvatab Maltale köögivilja (aasta ringi), puuvilja ja lehmi-lambaid, kuigi neid näha pole, sest nad elavad varjualustes (laudaks oleks neid natuke palju nimetada).
Ja et paavst Johannes Paulus (parempoolne kuju) käis Maltal külas käies ainult ühes kirikus, Gozo läänerannikul. Johannest nägime saarel veel vähemalt kahes kohas ja meie giid-taksojuht oli seda meelt, et praegune teeb küll hoolega oma tööd, aga jääb eelmisest kaugele maha. Mis teha.
Pealinnast veidi põhja pool ühe künka otsas aga on Rio de Janeiro Lunastaja Kristuse kuju vähendatud variant. (Kui pilti kõvasti suurendada, siis isegi näeb.) Eemalt vaadates paneb ikka natuke imestama küll...
Taksojuhi peale sattusime aga sellepärast, et bussid keset päeva ei käinud. (Eelmisel päeval Vallettast tagasi ka ei käinud, aga sellest olime ette hoiatatud ja pealegi oli esimene jõulupüha, aga et nad päev hiljem seda kordavad, seda me oodata ei osanud.) Tundub, et bussi- ja taksojuhid on turu kuidagi osavalt ära jaganud. Bussipeatuses ootaski paar taksot ja oli valmis meid viima kuhu iganes.
Tahtsime San Lawrenzisse, sest raamat väitis, et selles külas antakse hästi süüa, muuhulgas homaaribeebi-risottot, ja lisaks on paari km kaugusel üks saare kaunimaid ja kuulsamaid paiku, asuuraken. Taksojuhid teatasid aga nagu ühest suust, et seal ei ole pühapäeval mitte ükski söögikoht lahti ja see jutukam pakkus, et kui me mere ääres süüa tahame (muidugi tahtsime!), siis selleks sobib Marsalforn. Sõitsime siis sinna.
Tee peal ütles mees, et ilma asuurakent ja Kalüpso koobast nägemata ei tohiks küll saare pealt ära minna. Lubasime siis lõunalauas asja üle järele mõelda (taksojuht jäi seniks autosse lehte lugema - Maltal on 2 päevalehte ja vähemalt 1 kollane, ennast pole õieti ollagi...). Palusime siis end selle akna juurde sõidutada ega pidanud pettuma. Ma tahaksin tegelikult ka teada, millega nad oma merd värvivad!
Kohe akna kõrval on teinegi huviväärsus, seenekalju e Fungus Rock. Sellel kasvab seen (wiki arvates küll juurikas), millega Malta rüütlid ravisid muuhulgas düsenteeriat ja peatasid verejooksu. Meri on teisel pool kaljut 50-60m sügav ja koht väidetavalt sukeldujate paradiis.
Taksojuht jõudis veel jutustada, et oli 16-aastaselt Austraaliasse läinud tööd ja õnne otsima. Läks kaubalaevaga ja sõit kestis ühe kuu; Austraalias töötas 16 aastat sadamas ja laadis-lossis laevu. Hea töö oli olnud, aga siis jäi isa vanaks ja haigeks ja poeg tuli koju tagasi.
Victoria kõige kõrgemal künkal on tsitadell, terve omaette linn kohe. Esimest korda oli see paik kindlustatud juba pronksiajal ja siis muudkui edasi ehitatud. Müürid, tornid, trepid, vaated... Katedraal on huvitav, esifassaad poole kõrgem kui kirik ise.
Ühe müüri kõrval kasvava kaktuse küljes oli palju vilju ja uudishimulik Lasse läks ja korjas ühe. Uuris natuke ise ja pakkus siis mullegi vaatamiseks. Vilja kaktusepoolne ots oli katki läinud ja seest paistis üsna mõnus mahlane seemnetega asi, aga ma igaks juhuks ei proovinud. Eriti pärast seda, kui Lasse kisa tõstis, et tal torgib. Muidugi torgib, kui inimene võtab tüki kaktust pihku! Mina võtsin selle tundmatu objekti ettevaatlikult 2 sõrme vahele, aga ka sinna suutis tüüp oma 5 okast jätta... Õnneks olid mul kotis pintsetid ja ma sain kõik need torkijad kätte, kuigi Lasse omadega läks kõvasti aega. Ja õnneks paistis päike, need ogad on nii pisikesed ja heledad, et kehvemas valguses poleks silm neid seletanud.
Pärast lugesime wikist, et need viljad (i.k. prickly pear e cactus fig) on täiesti söödavad ja neid müüakse isegi turul, ainult et enne söömist tuleb nad okastest puhtaks saada. Näiteks pestes või liivapaberist sisuga trumlis keerutades. Järgmine kord siis targem.
Sellise nimega on üks tsitadelli tänavatest. Imelik keel.
Ja selline on jõuluidüll tsitadelli viival tänaval - palmid, õitsvad põõsad... see restoran oli ka väga suletud moega ja nii ilmselt turistikoht, et ei äratanud huvi muuga kui aiaga.
Ühe asja saime veel oma lahkelt taksogiidilt teada. Need imelikud tagurpidi okstega kuused, mida mõlema saare peal päris palju näha on, on hoopis araukaariad (i k Norfolk Island pine). Vanemaid inimesi ikka tasub kuulata, saab targemaks.
Aga selle, mis viimase pildi peal on, peab küll igaüks ise ära arvama. Esimesele kommentaari jäetud õigele vastusele on auhinnaks Malta 1-eurone münt, tagaküljel Malta rist. Mujal Euroopas hästi haruldane :)