Alea iacta est!

Läinud nädal ei olnud kerge kellelegi. Kõige hullem aeg oli neljapäeva pärastlõuna, kui laps läks kooli teada saama, mis suunas liisk langes. Mina  tuletasin samal ajal tööl närvide rahustamiseks meelde, kuidas see ladina keeles kõlas. Ja tuligi meelde: alea iacta est! Algus ja lõpp tulid kohe, keskpaigaga läks mõni minut aega. Õiges suunas langes, keskmine lõpuhinne tuli isegi kraadi võrra parem kui aasta keskmine - kuigi madalad mõlemad. Tähistasime õhtusöögiga Sardiinia slow food köögiga Le Maxis.

Reedel oli koolis lõpuaktus. Läksime Lassega paraja hilinemisega, et mitte kõiki kõnesid kuulata. Rõõmuga märkasin, et neist vähestest prantsuskeelsetest, mille ajal saalis olime, sain pea täiesti aru. Milline vahe kolme aasta taguse esimese koosolekuga, kui olin selle üle ülikuri, et jutt pea täielikult prantsuse keeles käis. Hämmastav oli aga see, et enam kui 230 inimesele anti tunnistus kätte veidi enam kui poole tunniga! Imeline, kui muidu nii mittetoimivas riigis äkki sellist tõhusust näeb. Tunnistusele lisaks sai lapsuke ka parima eesti keele oskaja aukirja ja -hinna. (Konkurss oli kõva, eestikeelseid lõpetajaid oli tervelt 4!) 

Laupäeval lendas siis laps ära koju. Väga napilt, sest sai ühel lennul viimase koha ja teisel lausa klapptooli! Nagu mul sellest neljapäevasest närveldusest veel vähe oleks olnud...

Reede õhtu, laupäev ja pool pühapäeva kulus asjade pakkimisele. Kui viimase kasti kinni olime teipinud, vaatasin aknast välja ja nägin, et kolimisauto pargib parajasti maja ette. Huvitav igatahes - tulles oli 5 kasti, minnes 19 pluss üks suur ratastel kott. Kuhu see kõik Tallinnas pannakse?!?