Äike, kuri Ferrari ja ABBA

Nii, pool puhkust on veel kirjutamata, aga vahepeale natuke ka päris-elu.
Prüsselis õitsevad jälle roosid, vähemalt kolmandat korda sel suvel. Aga ilm on jahe, tulles oli 20 ümber, nüüd alla selle. Ja muudkui sajab, eriti äikest! Üks õhtu hakkas 1/2 12 peale ja madistas pool ööd; teine päev läks kell 10 hommikul tagasi pimedaks ja vihma kallas nii palju, et pargitud autode rattad kadusid silmnähtava kiirusega. Peaaegu sama hull kui Irene NYCi jõudes. Kõige nõmedam äike oli läinud reedel, see tegi esimesed kõvad kärgatused kell 07.22 ja ajas mu tund aega liiga vara üles.
Inimesed tulevad järjest puhkuselt, nii et kommikandik tööl on stabiilselt täis ja nõrgematel või maiamatel natuuridel päris probleem. Minul õnneks sellega pole, on hoopis puusadega. Need valutavad juba mitu päeva, kusjuures mitte ühest kohast. Äkki on see jooksva, mis käib mööda luid ja liikmeid? Esmasp saab õnneks pilatese-trennil suvepuhkus läbi, ehk on sellest abi.
Üllatusega sain teada, et mu istuv eluviis siin polegi teab mis istuv. Tööle on 1 km, koju 1,3 (sest siis lähen ma teist teed pidi) ja kuna meie maja söökla on suvepuhkusel, siis tuleb lõunat hankides 1-1,5 km lisaks. Kui veel poes ka käia, ongi 10000 sammu käes.

Eile oli lahe päev. Kõigepealt olime niisama kodus ja lugesime. Siis tegime tiiru juubeliparki, sest seal näeb peaaegu alati midagi huvitavat. Nii oligi: automuuseumi ette oli pargitud imelik hästi madal ja suht nurgeline sinine auto. Läksime lähemalt uurima - Ferrari. Juhi istmel oli miski imelik karvatuust, mis äkitselt minikoeraks muutus ja meie peale klähvima hakkas. Hästi koomiline. Ja nagu kiuste polnud mul fotokat taskus.
Siis tegime kohalikus brasseriis St.Hubert varase õhtusöögi ja proovisime nende mulle. Polnud üldse pahad, eriti koorega potitäis. Kuigi ka koore ja küüslaugu omad ei jäänud kaugele maha. Kõigepealt küsisime igaks juhuks, kas neil üldse mulle on, sest läinud sügisel, kui T&P sinna viisin, olid menüüs ainult teo kombel küpsetatud. Seekord teatas kelner, et otse loomulikult on mullid nende spetsialiteet ja tõepoolest oli neid menüüs 6 sorti. Ja friikartulid sinna kõrvale olid nagu peab - parajalt paksud, seest pehmed ja pealt krõbedad. Kui me nagu ikka poole pealt oma maitseid tahtsime vahetada, tormas ligi kelner ja haaras me käest mullipotid. Jahmunult teatasime nagu ühest suust, et ei ole veel lõpetanud, mispeale kelner hämmingusse sattus ja ütles, et ega ta meie mulle endale tahtnudki võtta vaid need meie ees ringi tõsta. (Vanasti Tartus tuli Kasekese restoranis küll väga ettevaatlik olla, et kauemaks jutustama ei jää, sest siis võis pooleldi söödud supp või praad laua pealt vaikselt kaduda.) Nojah, natuke hiljem kostis igatahes köögist homeerilist naeru.
Ja täna hommikul nägin ma viimase asjana unes ABBAt! Olid kõik neli ühes kohas koos ja mina ka sealsamas, viskasime nalja ja ajasime juttu. Agneta veel küsis, kas ma ikka tean, et ta miljonär on. Ainult miljonär, panin mina imeks. Siis ma hakkasin laeva check-ini hiljaks jääma ja pidin minema tormama, aga lubasin, et kui maha jään, tulen tagasi. Sellise mõjuga kohalikud mullid.