Tädi tegi ajalugu

Suvepuhkus algas crj kokpitis tukkuva piloodi koha peal... See on see ukse küljes olev jumpseat, mille peal istudes oled rihmadega nii kinni, et võid julgesti ettepoole kaldudes tukkuma jääda, ilma et otsakuti kukuks :)
Siis sünnipäevaks saadud sokolaadimähis Snelli päevaspaast, suvised punased varbaküüned Vapiano kõrvalt ilusalongist (lakk on peal püsinud 17 päeva ja going strong) ja uus juhiluba Lemoni majast.
Laupäeval, 23. tegime Tahkurannas ajalugu - terve minu põlvkond kogunes tädi Maimu 80. juubelisünnipäevale.
Millal need 6 viimati ühes aegruumis koos olid, ei mäleta enam keegi.
Hirmus vahva oli näha ja rääkida ja uudiseid kuulda ja noori sugulasi ja vanu fotosid näha.
Tädi käest sain koopia millalgi 90. aastate keskel kirjutatud Haasade suguvõsa loost, millest muuhulgas selgus, et kõige tuntum Haas (Karl, kolonel) oli esimene, kes lendas Vabadussõja ajal venelaste taganemisel maha jäetud ja Eesti lennuväe esimeseks lennukiks saanud masinaga ja juhatas hiljem Tallinnas õhuväebaasi (sellest on lugeda raamatus, mis räägib Eesti lennundusest enne 1940. aastat). Ja see, et kaugemalt kandi sugulased on teibler Jaanuse naine Eve ja Tartu-koolis mu klassis käinud kaksikud. Himmel och pannkaka, ütlen ma.
Selline perekonnapilt ka, ema-isaga (pildil akna peal).
Kaks päeva hiljem tegime koos tädiga tiiru Toris ja Taalis. Surnuaias leidsime mitu tuttavate nimede ja aastaarvudega hauatähist ja ega saanud aru kalmistuvahist, kes mu vanavanemate suhteliselt korras hoitud hauale kaks kivikolakat lasknud sokutada. Nii ei tehta ju.
Vaatasime üle majad, kus vanaema pere elanud on. Taali-maja teavad kõik, aga enne sõda elasid nad hoopis maja teises, teepoolses otsas. Siis 1940-41 Siku talus kohe enne Torit
ja järgmise aasta Kulla talus Tori vene kiriku kõrval.
Kui see nüüd vastupidi polnud.
Torist Taali metskonna kontori kõrvalt leidsime veel ühe kurioosumi - sünni poolest Haasa, kes nüüd on Virkus. Naise ema olnud mu onu esimene pruut, teadis tädi rääkida. Ja kuna mees on Virkus, olid neil ette näidata mõlemad sugupuud. Virkuste oma oli nii vana, et Kalle ja Ahti on sees, lapsi aga mitte. Naabermaja peremees oli kahjuks ära metsatööl, muidu oleksime saanud ära näha ka tädi Maimu onupoja/ristiisa poja Vello. Nemad on Nõmmed, mitte Haasad.
Tagasi Pärnusse sõitsime mööda Rabaküla teed, mille ääres oli olnud Raba küla ja selles Haasa talu, vana ja väikese ümarpalkidest ja muldpõrandaga elumajaga, kus mu vanaema sündis. Seal oli tädi viimati käinud nii 70 aasta eest. Nüüd oli tee ääres ainult põld, mets ja võsa.
Natuke alles oli eelmises külas, Põlendmaa ja Rabaküla teeristil olev maja, kus elas Nõmme Juuli.
Sellest järgmine, Merevitsa/Mirvitsa talu oli teistega võrreldes täiesti kobe.
Huvitav on see, et Merevitste käes on nüüd ka terve Taali-maja.
See pilt on tehtud 3 aastat tagasi, kui sealkandis kolasime. Kolme korteri asemel on nüüd üks, kolme sissepääsu asemel kaks, aga vähemalt lakaluuk on alles. Vanaema-vanaisa kahetoalisest elamisest on saanud hoopis selline pidusaal.
Seda sammast ma küll varasemast ei mäleta, see oli kas seina sees peidus või on hoopis uus asi.
Sama käigu ajal nägi viljakuivati välja selline poolenisti põõsastesse kasvanud.
Ja vana külapood, kus veel varem küla vanadekodu olnud (seal elas teiste seas vanaisa Mardi ema Anna, kes seal 1936 suri) polnud ka palju paremas seisus. Nüüd veel hullemas.
Üks väheseid endises korras maju oli seekord Miti Epu oma, ta ise ka rõõsa ja rõõmus.