25 aastat

Tallinnas võtsime mõned päevad üsna vaikselt ja mõnusalt. Meisterdasin portsu värskeid hapukurke, käisime kosmeetiku juures nägusid hooldamas ja Järvel õlivahetuses ja madratsipoes. Lisaks pikendasin veel aastaks status quod. Nii et kellel külas käimata, kuid soov Euroopa keskpunkti tulla, see hakaku heaga plaane tegema! Laupäeval oli see päev aastas, kui Tuukri tänaval ujuda ja aerutada sai ja enne õhtut ei tulnud mõttessegi toast välja minna. Õhtul see-eest tegime tiiru Lennusadamasse ja mõõtsin kultuurikilomeetril oma sammud ära, et sammulugeja õigeks seadistada. Nii armas, et nad jätavad ka õhtusel ajal merepoolse jalgvärava lahti, nii et rahvas saab vaadata, kui kaugel angaarid on või niisama kai peal kõndida. Ja inimesi muudkui tuleb!
Pühapäeval, viimasel juulil oli järjekordne ajalooline päev. Mu ülikoolikursus sai Tartus kokku, esimest korda pärast lõpetamist 25 aastat tagasi. 21 pluss kursuse juhendaja pole halb saavutus. Hirmus armas oli jälle näha ja väga oleks tahtnud teiega kauem koos olla ja rohkem rääkida! Seltskond sai eriti kirju ja huvitav tänu sellele, et me olime absoluutselt mittediskrimineerivad ja kutsusime kohale kõik, kes 5 aasta jooksul meie kursuse nimekirjas olid olnud.
Meie tuba oli esindatud nii täielikult kui üldse võimalik, sest Anne oli vähemalt minu mõtetes küll kogu aeg kohal. (Millest tuleb meelde, et tädi Maarale on siiani helistamata ja jutustamata.) Ja selle pildi järgi kipun arvama, et on aeg anda juuksurile voli jälle natuke ka värvidega vallatleda.
Käisime koos tiiru Toomel ja Päntris (tubadesse ega koridoridessegi ei pääsenud - kõik puha lukus) ja raamatukogu juures. Siis istusime ülikooli kohviku kaminasaalis pika laua taga nagu lõpetamise päeval.
Tartu toimkond oli sellise laua korraldanud, et lase olla! Salatid ja snäkid muudkui käisid mööda lauda ja jutud ei tahtnud otsa saada. Tundus, et positiivse laengu said kõik, kes kohale olid tulnud.
Lasse avastas niikaua omapead Tartu võlusid ja leidis päris mitu, nii et Tartu läks populaarsuselt vist Pärnustki mööda. Volga metsaseenekastmega pelmeenid aitasid ka natuke kaasa, ja õhtune kontsert Kassitoomel.Ja loomulikult Antonuise hotell, mis oli tervenisti võluv. Isegi sellest polnud suurt midagi, et hommikul pidime väljakolimisega oma veerand tundi ootama, sest vastuvõtus räuskas üks pruut, et hotell on ta tähtsa päeva täiesti ära rikkunud ja et ega ta igal aastal ei abiellu, nii et küsitud hinda maksta ta selle eest ei kavatse... Mees ta kõrval oli vaiksem kui sukk või saabas - huvitav oleks olnud ta mõtteid näha. Vastuvõtulaua noormehe ja hotellijuhi rahu ja oskus olukorraga hakkama saada oli igatahes muljetavaldav.