Vesi 23, liiv 50

Eelmisel aastal jõudsime Pärnusse vaid üheks ööks ja pooleks päevaks, mida on ilmselgelt liiga vähe. Seekord siis võtsime kohe plaani 4 ööd ja päeva ja vähemalt minule jäi sellestki väheks.
Suvine Pärnu on nii mõnus! Ja seekordne öömaja ka - Villa Artis (tuba 8) Adamsoni tänaval on linna ja ranna vahel ja just parasjagu linnamelust eemal. Ainus segaja oli aias suitsetav soomlaste seltskond, aga selle vastu aitas rõduukse kinnipanek.
Esimesel õhtul sattusime Grand Cafesse Victoria hotelli all. Kõrvallauas oli kaks vanadaami ja äkki istus üks neist tiibklaveri taha ja mängis-laulis mõned operetilood. Sõbranna lehvitas kuulates endale lehvikuga stiilselt tuult ja rahvas muudkui plaksutas. Olevat kohviku stammkunded, rääkis hotelli vastuvõtja.
Pontsikubaarist käisime iga päev korra läbi. See linn on kohe niimoodi tehtud, et kõik teed lähevad sealt mööda - otse või siis ringiga. Ükspäev oli Mati Talvik ka seal, selline koht on.
Ja siis see Mahediku koha ja Postipoisi borss ja Supelsakste salat, mmm...
Merre jõudsime kolmel päeval, mina kokku 6 korda. Pühapäeval oli vesi 21 ja lained sellised, et ujuda suurt ei saanud, ainult ulpida ja hüpelda. Lesidagi kannatas ainult rannatoolide virna taga tuulevarjus. Esmaspäeval olime pärast Taali-Tori ringi õhtupooliku Valgerannas; meri oli rahulik ja hulga soojem, liiv ka. Teisipäeval oli vesi juba 23 kraadi ja vaikne, kuni tuli äike. Siis oli tore vaadata, kui kiiresti asju kokku pakitakse ja rannast põgenetakse - või siis vihma- või päikesevari lahti tehakse ja rahulikult selle alla poetakse. Meie võtsime rahulikult ja jõudsime hoogude vahel veel korra ujumaski käia. Tagasi hotelli jõudsime just enne padu algust. Pärast padu käisime tiiru vanas pargis ja Väike-Kuke tänaval kunagist kodumaja ja lasteaeda ja venna kooli üle vaatamas. Äikesetuul oli pargi servas päris mitu suurt oksa alla võtnud.
Enega (ja Leega) jõudsin natuke lobiseda ja tutvust/sugulust uuendada. Emapoolne suguvõsa, see Lillelehtede oma, on talle üsna tume maa, tundub. Lasse käis niikaua turul herneste järel, üksi ja ilma kaardita.
Ja mis kõige tähtsam - Lasse sai lõpuks sünnipäevakingi kätte. Leidsime uue kunsti muuseumi infoletist ja nüüd ta muudkui ootab, et troi-ilm tuleks. Uneski nägi, et oli oma uues kampsunis ja terve estline-kamp vaatas ja imestas.
Seda sattusime ka nägema, kuidas Katariina kirikule risti tagasi pandi.
Kolmapäeva hommikul keerasime ninad Viljandi poole ja õhtul oli Pärnu kesklinn poolenisti vihma kätte uppunud.