Eile trehvasin lõuna ajal töömajas liftide juures ühe hispaanlannaga õhtuselt prantsuse keele kursuselt. Väga armas tüdruk muidu. Aga nüüd tormas kohe mind kallistama ja põsemusitama - mida me kusjuures prantsuse keeles iialgi ei tee. Äkki oli võõras kohas ja rõõm tuttavast näost eriti suur? Kuidas sellistega olla - ei saa ju taganeda ja käsi rinnale risti ka panna, et teist mõistlikul distantsil hoida...
Tegelikult kallistavad ka rootslased mu meelest natuke liiga valimatult (ja see trend on tõusuteel ka Eestis). Meil on seal päris mitmed sõbrad-tuttavad, kellega ma aeg-ajalt kehalisse kontakti satun, kuigi mu meelest piisaks ka käeandmisest või õlalepatsutusest. See-eest on neil üks komme, mis mulle hirmsasti meeldib - tack för senast võõrustamise eest. Mulle meeldib seda nii öelda kui ka kuulda! See tava võiks küll maarahva seas ka juuri ajada.
Kui õhtul poodi läksin, olid paar maja edasi (seal, kus suure akna peal on keraamiline suvitav jõuluvana ja mõnikord harva ka kass) kaks tüüpi köögitoolid ukse ette trotuaarile tõstnud ja jõid õlut. Ja Ardenni jäägrite platsi lähedal oli pärani lahti uks, mis viis otse elutuppa.
Jah ja nüüd peaks hakkama roose pildistama, enne kui need ära õitsevad. Kollased, lõheroosad, punased, roosiroosad... eriti vinged on roniroosid, mis ulatuvad teise korruse akendeni.
No comments:
Post a Comment