Pildid

Montmartre'il lõunat süües tuli kusagilt suitsupilv (õuerestos võib suitsetada). Kui ringi vaatasin, et kes see paha on, puhus selja taga istuv hispanlanna parasjagu sõõrmetest kaks suitsujuga välja. Mispeale ma arvasin, et ta oskab kindlasti ka rõngaid puhuda. -Kas kõrvadest? - küsis Lasse. Õnneks jõudsin õllesuutäie enne alla neelata. Pärast avastasime, et õues suitsu sees külmetamise asemel oleksime võinud istuda mõnusas toas soojas ja kuulata klaverimängu.

Eile käisime Södertälje kandis saare peal (saar tähendab seal, et maismaast eraldab ca 20-meetrine sild) sünnipäeval. Pärast kodus sain teada, et külaliste seas oli ka Rootsi Kommunistliku Partei endine esimees, nüüd lugupeetud dotsent ja allergoloog. Oleks huvitav olnud kuulda, kuidas temasugused mõtlevad. Minu kõige unustamatum Rootsi-elamus on 1. mai 1990 Uppsalas, kui kesklinnast valgus ülikooli juurde PIKK punalippude ja -loosungitega rongkäik. Nutt tuli peale ja ma oleksin tahtnud nad kõik saata Venemaale tegelikku elu vaatama.
Õhtul Globenist mööda sõites panin imeks, et mõlemad vaategondlid seisavad imeliku koha peal maa ja taeva vahel. Pärast uudistes räägiti, miks - üks gondel, 15 inimest sees, oli maast 40 m kõrgusel lootusetult seisma jäänud ja inimesed tuli trappipidi kõrvalrelsi peal liiklevasse gondlisse toimetada. Said kogu raha eest elamust.

Reedel luuletasin elu esimese haiku. Evelin käis peale kui uni, et on vaja Reinu pinsilemineku peo õilistamiseks luuletusi. Kuna institutsioonides on ju nüüd Hermanni algatatud haiku-trend, siis kirjutasin ühe sellise:
kontoris tuul külm
mere peal nii nagu veab
teinekord päike
(Seletus: laest puhub külma tuult ja Rein on kaitseks selle vastu oma laua kohale monteerinud suure päevavarju; siit kavatseb kaasa osta paadi, et oleks, millega Eestis merel käia.)

Ja kuna luuletamismasin oli juba soojaks mõeldud, siis ka ühe limeriku, ikka samaks puhuks:
Rein Spiegelit loeb ja Metrod
kui ta kohvikus hommikust joob.
Räägib, särav pilk silmas,
mis juhtunud ilmas,
ka neile, kel saia täis suu.